About Vello Väärtnõu, 13 September 1991 - Eve Pärnaste

Tibetan Buddhist Encyclopedia is now 14 years old

Our Encyclopedia recently received a wonderful opportunity for a major renewal on its 14th birthday . After many years of growing our Encyclopedia had become bit slow and sometimes even decided not to answer when people knocked on the door.

A very big thank you and blessings to Dmytro Rudiy (rudiy.nl) for his great work in upgrading the server, website and all of the infrastructure and helping make TBE fast and reliable again for everyone!

We kindly ask our readers to help us cover the cost of this important upgrade and also help with the ongoing costs of keeping the Encyclopedia alive and freely available.
or card
Every little donation helps and every one is deeply appreciated. 🙏🙏🙏
OM AH HUM VAJRA GURU PADMA SIDDHI HUM 🙏🙏🙏
May blessings shower down on all of yous 🙏🙏🙏

[edit]

Artikli andmed

Pealkiri	Vello Väärtnõu
Autor	Eve Pärnaste
Kuupäev	13. september 1991
Allikas	Eesti Njingma entsüklopeedia (vana sait estoniannyingmaencyclopedia.com), Interneti-arhiivi koopia 1. veebruarist 2014
Sisu	Vello Väärtnõu elulugu ja loomingu hinnang, kirjutatud tema näituste ajal pärast pagendust

Vello Väärtnõu

Vello Väärtnõu sündis 17.juulil 1951 aastal Saaremaal Kuressaare linnas meremehe perekonnas. Käis Kuressaare koolis, tegi sporti (viievõistlust, ujumist-jõudis Eesti noorte edetabelis esikohale, purjetas), mängis ansamblites kitarri.

1969.a aasta jaanuaris uppus teadmata asjaoludel Vello Väärtnõu isa, millest rahvas teadis rääkida, et seal olnud KGB käsi mängus. 1970. aasta 20.juunil arreteeriti Väärtnõu Karjalas piiri ületamise katse eest ning Karjala ANSV Ülemkohus Petroskois mõistis talle 3 aastat vangilaagrit, mille ta istus Komi ANSV-s Vuktõlis, Petshora lähedal.

Vabanedes 1972. aasta juunis tuli Väärtnõu Eestisse, asudes elama Suure-Jaanis, sest koju Saaremaale ei olnud tal luba minna. Sama aasta suvel maalis ta ka oma esimesed pildid ja hakkas huvi tundma ajaloo ja filosoofia vastu.

Lõpetanud kaugõppes ühe aastaga 10. ja 11. klassi, läks elama Tartusse, plaaniga hakata ülikoolis ajalugu õppima.

Paberid sisse andnud Väärtnõule aga kinnitas dekaan (jäägu nimi nimetamata), et kuni tema on ametis, Väärtnõud ülikooli ei võeta - mõttetu on proovida.

Ülikooli teda tõesti ei võetud, kuid Tartusse ta jäi ja asus tutvuma sealse kunstieluga. Õppis Kaljo Põllu kunstiklassis joonistamist ja tegi seal ka oma esimesed graafilised lehed.

Peagi asus Väärtnõu elama Tallinnasse. Graafik Alo Hoidre kutsus ta nimelt Kunstiinstituudi juurde graafikaga tegelema ning aastatel 1973-1978 õppisiki Väärtnõu Kunstiinstituudi meistri Aleksander Sarri juures graafilisi tehnikaid.

Budistliku ja taoistliku filosoofia uurimisest tekkis huvi Ida kunsti vastu, eriharrastuseks sai 12. sajandi Jaapani ja 16. sajandi Hiina kunst, tõlkis ka vene keelest Hiina kunsti käsitlevaid materjale.

Maalimist õppis veel ka 1974-1980 oma sõbra kunstnik Jüri Arraku käe all.

1975. aastal lisandus huvi astroloogia vastu ja Vello Väärtnõu pani aluse Eesti Astroloogia Seltsile, pidas huvilistele aastatel 1980-1981 Tallinnas loenguid astroloogiast ja budismist.

1979. aastal võeti Väärtnõu Kunstnike Liidu Noortekoondise liikmeks.

Järgmisel aastal kirjutas kunstiteadlane Sirje Helme ajakirjas „Noorus“ temast kui suure perspektiiviga maastikumaalijast ja septembris tegi Väärtnõu õppereisi Burjaatiasse Ivolga kloostrisse.

1982. aastal jõudsid Väärtnõu esimesed maalid Tokio maailmanäitusele.

1982. aasta 5. novembril arreteeriti Väärtnõu jälle Karjalas, seekord Kemi lähedal koos Tarmo Urbiga, süüdistatuna piiri ületamise katses. Süütõendite puudumisel vabastati ta 1983. aasta 5. mail, mil prof. Jüri Saarma juhitud komisjon tunnistas Väärtnõu raskekujuliseks skisofreenikuks ja ta pandi kuuks ajaks Tallinna psühhoneuroloogiahaiglasse.

Kui Väärtnõu sealt välja lasti, selgus, et ta oli vahepeal Kunstnike Liidu noortekoondisest välja visatud põhjendusega, et ei ole ära maksnud autinspektsioonile trahve kiiruse ületamise eest ja et tema käitumine ei vasta nõukogude kunstniku käitumisnormidele. Teed Eesti näitustele olid seega suletud.

1982 aasta juunis pani Vello Väärtnõu aluse Eesti Budistlikule Vennaskonnale, tema juhtimisel ehitati esimene budistlik stuupa Panga-Rehele.

Järgmisel aastal ehitati stuupa Läänemaale Tuuru külasse, aasta pärast sinna samasse veel kaks stuupat. Jätkusid reisid Burjaatia kloostrisse.

Budistlik Vennaskond tegeles budismialase kirjanduse tõlkimisega (inglise, vene, saksa, soome keelest), paljundas ja levitas tõlkeid.

Maaliti ja trükiti siiditrükis tankasid (pühapildid), hadakke (palvelipud), tehti burhaane (pühakujud). Kõike seda viidi ka Burjaatiasse, mida seal nii kloostrites kui usuliste hulgas väga hinnati ja oodati, sest kohapeal neid ei tehtud.

1987.aasta 23. augustil Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi poolt Hirvepargis korraldatud miitingu mõjul tuli Väärtnõu sama aasta sügisel poliitikasse.

Tal tekkis mõte luua Eestis kommunistidele vastukaaluks opositsioonipartei.

1988. aaasta 21. jaanuaril kirjutasid Vello Väärtnõu eestvõttel 14 Eesti Vabariigi kodanikku alla ettepanekule luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Järgnes pressikonverents Moskvas. KGB-l sai mõõt täis ja sündmused arenesid edasi väga kiirelt.

Väärtnõu oli korraldanud lendlehtede trükkimise ja levitamise enne EV 71. aastapäeva, samuti aastapäevakaartide trükkimise. 2 veebruaril arreteeriti lendlehti levitav Silvert Zholdin, 6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu ja mitmete teiste juures.

Väärtnõu pandi esmalt valiku ette: kas paneme hullumajja ja „ravime terveks“ või saadame maalt välja.

Mõne päeva pärast selgus, et skisofreenia diagnoos on maha võetud ja uus valik kõlas: kas vangi (küll põhjuse leiab) või välja. 13 veebruaril saadetigi Vello Väärtnõu maalt välja Rootsi, kus elab praeguseni.

Kolmel viimasel suvel on olnud pikemat aega Eestis.

Pagulaselu ajal on olnud tal järgmised näitused:

Juba 1988aasta mai lõpus oli ühes Stockholmi galeriis VV esimene näitus (pildid maalitud Stockholmis hotellitoas, kus kahe voodi vahel vaid veerand meetrit vaba ruumi).

1988 sügis - München
1989 veebruar - Zürich
1989 juuni - Vaasa muuseum
1989 detsember - Lääne-Berliin
1989 detsember - Frankfurt Maini ääres
1990 mai - Helsinki
1990 september - Tallinn, G-galerii
1990 september - Leningrad
1990 detsember - 1991 jaanuar - Stockholm, Mälärgalleriet
1991 juuni - Rootsi, Strängnäs
1991 kevad - Tartu Kunstimuuseum

Kuidas iseloomustada Vello Väärtnõu kunsti?

Alustas ta graafika kõrval kohe ka maastikumaaliga, 80.ndate aastate alguses süüvis abstraktsionismi, ka vabariiklikule näitusele tuli välja abstraktsete kompositsioonidega

Kunstnike Liidu poolne realismi ja figuraalkompositsiooni eelistamine näitusepiltide valimisel tõrjus ka Väärtnõu loomingus abstraktsionismi tahaplaanile.

Stockholmi saabudes jahmatas Väärtnõud sealne kunstielu oma absoluutse vanadusega, kuigi enda meelest oli ta Lääne kunstiga raamatute kaudu küll ja küll tutvunud.

Väärtnõu hakkas veelgi intensiivsemalt maalima, pöördudes taas abstraktsionismi juurde.

Kuid Vello Väärtnõu puhul polegi tegelikult oluline, kas ta on teinud parajasti figuraalkompositsiooni, maastikumaali või abstraktse pildi - määravaks on värv, pinnad, faktuurid.

Viimasel ajal kasutab ta enamalt jaolt segatehnikat ja lähtudes Jaapanis au sees olevast väärtushinnangust, et kõik, mis on vana, on hea, annab Väärtnõu tihti oma piltidele „vana“ hõngu - peaasjalikult värvide valikuga. Suure osa tema maalide tihe ja sügav värvigamma viib mõtted Euroopa vanade meistrite töödele.

Oma jälje tema loomingusse on jätnud ka pikaajaline sõprus N Liidu ühe esimese avangardistiga, rahvusvaheliselt tuntud kunstniku Gleb Bogomoloviga (Sankt Peterburg).

Ja kuna Väärtnõu on uurinud tankamaali, on tema värvikasutus orienteeritud ka Ida kunsti põhimõtetele, mis väga täpsete reeglite järgi arvestavad värvi mõju psüühikale.

Üldse kujutavadki Väärtnõu pildid valdavas enamuses psüühilisi seisundeid.

Budistlik lähenemine ütleb, et reaalsus on meie teadvuse illusioon, meelte abil vastu võetu on meelepete ja meie teadvuse seisund peegeldab ümbritsevat maailma hoopis paremini kui meie meeled.

Tema pildid on nagu viit või teejuht psüühiliseks analüüsiks.

Väärtnõu põhimõte on: ka esemeid kujutades mitte kujutada teglikult esemeid, vaid vastupidi - tunnetada iseennast suhtes ümbritseva maailmaga, sest see suhe, mis väljendub psüühilises seisundis, on objektiivsem ja reaalsem kui esemed ise.

Vello Väärtnõu väidab, et pilt ei pea midagi ütlema, vaid peab looma meeleolu.

Pilt kujutab mingit hetkeseisundit, pilti vaadates saab seda seisundit endas taastada ja ka vaatajatele üle kanda. Pilti pandud psüühiline seisund on nagu iselaadi sümbol, mida annab interpreteerida.

Tema pildid on jõulised, enesekindlad, spontaansed, nad on väga ruumilised, tihedad, mitmeplaanilised. Väärtnõu kasutab meisterlikult värve. Ma ei tea ühtegi eesti kunstnikku, kes ligilähedaseltki valdaks laseerimiskunsti nii nagu tema.

Pildid on vaadatavad nii kaugelt kui ka ligidalt, iga ruutsentimeeter on täidetud, igasse väikesesse lapikessegi süvenemisel avaneb terve maailm.

Samas on ta võimeline ühte pilti aastaid viimistlema, tõsi, seda tehes juhtub tihti, et ülestikku saab maalistud mitu täiesti lõpetatud ja erinevat pilti.

Sellest on muidugi kahju, kuigi Väärtnõu hämmastava viljakuse juures pole see vist (vähemalt arvude keeles väljendatuna) eriti suur kadu.

Keegi ei tea (vaevalt et ta isegi), kui palju ta pilte on teinud, lähemad tuttavad võivad vaid aimata, ja oma aimdust mitte uskuda. Sest maalimine on vaid üks Väärtnõu tegevustest, millele ta on pühendunud.

Lääne pressis on seoses Väärtnõu näitustega palju juttu olnud ka poliitilisest tagapõhjast, seda on kasutatud isegi võtmena tema isiku juurde, kuid kõigest olulisem on tema puhul siiski kunst kui niisugune ise ja budism. Võib arvata, et sellepärast polegi tema piltides vägivalda, segadust, kaost. Neid vaadates - ja vaadata võib neid tundide kaupa - ei haara sind hirm ega ängistus, vaid võid kogeda tasakaalu, jõu ja selguse hoovamist. Vello Väärtnõu piltide keskel on väga kindel olla.

13.september 1991 Eve Pärnaste

Vello Väärtnõu ja Hambo Lama Erdineev
Vello Väärtnõu, Odzirov ja Siim J.
Bhato ja Vello Väärtnõu Ivolgas
Munko ja Vello Väärtnõu
Vello Väärtnõu Taolas
Vello Väärtnõu stuupade juures Rotaalias
Vello Väärtnõu, Vanem-Tao

[edit]

About this text

Title	Vello Väärtnõu
Author	Eve Pärnaste
Date	13 September 1991
Source	Estonian Nyingma Encyclopedia (the old site estoniannyingmaencyclopedia.com), Internet Archive copy of 1 February 2014
Content	A biography of Vello Väärtnõu and an assessment of his art, written in the years of his exhibitions after the expulsion

Vello Väärtnõu

Vello Väärtnõu was born on 17 July 1951 in the town of Kuressaare on Saaremaa, in a seaman's family. He attended school in Kuressaare, did sport (pentathlon, swimming - he reached first place in the Estonian youth rankings, sailing), and played guitar in bands.

In January 1969 Vello Väärtnõu's father drowned in unknown circumstances, about which the people said that the KGB had a hand in it. On 20 June 1970 Väärtnõu was arrested in Karelia for an attempt to cross the border, and the Supreme Court of the Karelian ASSR in Petrozavodsk sentenced him to 3 years in a prison camp, which he served in the Komi ASSR in Vuktyl, near Pechora.

After being freed in June 1972 Väärtnõu came to Estonia and settled in Suure-Jaani, because he had no permission to go home to Saaremaa. In the summer of the same year he also painted his first pictures and began to be interested in history and philosophy.

Having completed grades 10 and 11 by correspondence study in one year, he went to live in Tartu, with the plan of beginning to study history at the university.

When Väärtnõu handed in his papers, however, the dean (let his name remain unnamed) assured him that as long as he was in office, Väärtnõu would not be taken into the university - it was pointless to try.

He was indeed not taken into the university, but he stayed in Tartu and began to get acquainted with its art life. He studied drawing in Kaljo Põllu's art class and made his first graphic prints there.

Soon Väärtnõu began to live in Tallinn. The graphic artist Alo Hoidre invited him to work with graphics at the Art Institute, and in the years 1973-1978 Väärtnõu did indeed study graphic techniques under the Art Institute's master Aleksander Sarri.

From the study of Buddhist and Taoist philosophy an interest in Eastern art arose; Japanese art of the 12th century and Chinese art of the 16th century became a special hobby, and he also translated from Russian materials on Chinese art.

He also studied painting in 1974-1980 under his friend, the artist Jüri Arrak.

In 1975 an interest in astrology was added, and Vello Väärtnõu founded the Estonian Astrology Society and in the years 1980-1981 gave lectures on astrology and Buddhism in Tallinn to those interested.

In 1979 Väärtnõu was accepted as a member of the Youth Association of the Artists' Union.

The next year the art scholar Sirje Helme wrote in the magazine "Noorus" about him as a landscape painter with great prospects, and in September Väärtnõu made a study trip to the Ivolga monastery in Buryatia.

In 1982 Väärtnõu's first paintings reached the Tokyo world exhibition.

On 5 November 1982 Väärtnõu was arrested again in Karelia, this time near Kemi together with Tarmo Urb, accused of an attempt to cross the border. For lack of evidence of guilt he was released on 5 May 1983, when a commission led by Prof. Jüri Saarma declared Väärtnõu a severe schizophrenic and he was put for a month into the Tallinn psycho-neurological hospital.

When Väärtnõu was let out of there, it turned out that in the meantime he had been thrown out of the Youth Association of the Artists' Union on the grounds that he had not paid the traffic inspectorate the fines for speeding and that his behaviour did not correspond to the norms of conduct of a Soviet artist. The way to exhibitions in Estonia was thus closed.

In June 1982 Vello Väärtnõu founded the Estonian Buddhist Brotherhood, and under his leadership the first Buddhist stupa was built at Panga-Rehe.

The next year a stupa was built in Läänemaa in the village of Tuuru, and a year later two more stupas in the same place. The journeys to the monasteries of Buryatia continued.

The Buddhist Brotherhood was engaged in translating literature on Buddhism (from English, Russian, German and Finnish), and copied and distributed the translations.

Thangkas (sacred pictures), khatas (prayer scarves) were painted and silk-screen printed, and burkhans (holy figures) were made. All this was also taken to Buryatia, where it was very much appreciated and awaited, both in the monasteries and among the believers, because such things were not made there on the spot.

Under the influence of the meeting organised on 23 August 1987 in Hirvepark by the Estonian Group for Publicising the Molotov-Ribbentrop Pact, Väärtnõu came into politics in the autumn of the same year.

The idea arose in him to create in Estonia an opposition party as a counterweight to the Communists.

On 21 January 1988, on Vello Väärtnõu's initiative, 14 citizens of the Republic of Estonia signed the proposal to create the Estonian National Independence Party. A press conference in Moscow followed. The KGB had had enough and events developed on very quickly.

Väärtnõu had organised the printing and distribution of leaflets before the 71st anniversary of the Republic of Estonia, and also the printing of anniversary cards. On 2 February Silvert Zholdin, who was distributing leaflets, was arrested, and on 6 February the KGB carried out a search at Väärtnõu's and several others' places.

Väärtnõu was first put before a choice: either we put you in the madhouse and "cure you", or we send you out of the country.

After a few days it turned out that the schizophrenia diagnosis had been taken off, and the new choice sounded: either prison (a reason will be found) or out. And on 13 February Vello Väärtnõu was sent out of the country to Sweden, where he lives to this day.

For the last three summers he has been in Estonia for longer periods.

During his life in exile he has had the following exhibitions:

Already at the end of May 1988, VV's first exhibition was held in a Stockholm gallery (the pictures were painted in a hotel room in Stockholm, where there was only a quarter of a metre of free space between the two beds).

Autumn 1988 - Munich
February 1989 - Zurich
June 1989 - Vaasa museum
December 1989 - West Berlin
December 1989 - Frankfurt am Main
May 1990 - Helsinki
September 1990 - Tallinn, G-Gallery
September 1990 - Leningrad
December 1990 to January 1991 - Stockholm, Mälärgalleriet
June 1991 - Sweden, Strängnäs
Spring 1991 - Tartu Art Museum

How to characterise the art of Vello Väärtnõu?

Besides graphics he started right away with landscape painting too; in the early 1980s he delved into abstraction, and he also came to the republican exhibition with abstract compositions

The preference of the Artists' Union for realism and figural composition in choosing pictures for exhibitions pushed abstraction into the background also in Väärtnõu's work.

On arriving in Stockholm, Väärtnõu was amazed by the absolute oldness of the art life there, although in his own opinion he had become acquainted with Western art through books more than enough.

Väärtnõu began to paint still more intensively, turning to abstraction again.

But in Vello Väärtnõu's case it is actually not important whether he has just made a figural composition, a landscape or an abstract picture - what is decisive is colour, surfaces, textures.

Lately he mostly uses mixed technique and, proceeding from the value judgement held in honour in Japan that everything that is old is good, Väärtnõu often gives his pictures an "old" air - mainly through the choice of colours. The dense and deep colour gamut of a large part of his paintings brings to mind the works of the old masters of Europe.

A long friendship with one of the first avant-gardists of the USSR, the internationally known artist Gleb Bogomolov (St Petersburg), has also left its mark on his work.

And since Väärtnõu has studied thangka painting, his use of colour is also oriented to the principles of Eastern art, which by very exact rules take into account the effect of colour on the psyche.

In general Väärtnõu's pictures in the great majority depict psychic states.

The Buddhist approach says that reality is an illusion of our consciousness, what is received through the senses is a deception of the senses, and the state of our consciousness reflects the surrounding world far better than our senses.

His pictures are like a signpost or a guide to psychic analysis.

Väärtnõu's principle is: even when depicting objects, not to depict objects really, but on the contrary - to sense oneself in relation to the surrounding world, because this relation, which expresses itself in a psychic state, is more objective and more real than the objects themselves.

Vello Väärtnõu maintains that a picture does not have to say anything, but must create a mood.

A picture depicts some momentary state; looking at the picture one can restore that state in oneself and also transmit it to the viewers. The psychic state put into a picture is like a symbol of its own kind, which can be interpreted.

His pictures are powerful, self-confident, spontaneous, they are very spatial, dense, many-planed. Väärtnõu uses colours masterfully. I do not know a single Estonian artist who would master the art of glazing even approximately as he does.

The pictures can be viewed both from afar and from close up, every square centimetre is filled, and on delving into even a small patch a whole world opens up.

At the same time he is capable of finishing one picture for years, true, in doing so it often happens that several completely finished and different pictures get painted one on top of the other.

That is of course a pity, although with Väärtnõu's amazing fertility it is probably (at least expressed in numbers) not a very big loss.

Nobody knows (hardly he himself) how many pictures he has made; those closer to him can only guess, and not believe their guess. For painting is only one of the activities to which Väärtnõu has devoted himself.

In the Western press there has been much talk about the political background in connection with Väärtnõu's exhibitions, it has even been used as a key to his person, but the most important thing about him is nevertheless art as such and Buddhism. It may be supposed that this is why there is no violence, confusion or chaos in his pictures. Looking at them - and one can look at them for hours - fear or anguish does not seize you, but you can experience a flow of balance, strength and clarity. Among Vello Väärtnõu's pictures it is very safe to be.

13 September 1991, Eve Pärnaste