Budist impeeriumi vastu (EST) by Marju Broder

See also:

• Buddhist Against Empire
• BUDDHIST AGAINST EMPIRE by Marju Broder

Original in Estonian

English translation

PDF file

[edit]

Eessõna

Vello Väärtnõu

Eesõnaks sobiks vast välja tuua ERSP rajamise põhjus, või õigemini probleem, mis omal ajal tegi ERSP rajamise lausa vajaduseks.

Mina nägin perestroikas võimalust kasutada seda Eesti heaks, ja seda tulevase Eesti vabariigi taasrajamise eesmärgil.

Kuid dissidentide poolt tuuakse minu partei loomise põhjuseks vajadust Eestist lahkuda.

Miks mitte? Nii tekkis võimalus minna õppima ülikooli, sest kommunistliku valitsuse ajal oli see võimalus minu jaoks olematu. Seega dissidendid süüdistavad mind, et olin paha inimene kuna tahtsin elus veel õppida….

Ei kujuta ette, miks nad olid nii vastu minu soovile saada enam haridust ja teadmisi peale seda kui mind välja saadeti? Seega olid nad minu puhul hariduse osas samal seisukohal kui kommunistid. Kõige enam on sellest kisanud avalikult Viktor Tsetverikov/Niitsoo.

Minu emapoolne vanaisa ütles, et kui punased okupeerisid enne sõda Eesti, olid kõige suuremad kisajad ja kaasa-lauljad poluvernikud. Tol ajal ma ei tabanud selle mõtte olemust. Aga nüüd olen tähele pannud, et krooniline alkohoolik ja nurka- pissija Tsetverikov/Niitsoo teeb sama.

Viibides Berkeley ülikoolis, käis Prof. Lancasteri välja mõtte, et mina olin ainukene inimene, kes miljonite hulgast NSV Liidus tuli sellise mõtte peale lagundada NSV Liit. Huvitav, et professor ei märkinud nagu oleks see minu projektile ERSP halvasti mõjunud asjaolu, et mind Liidust välja saadeti. Ta leidis, et see oli kasulik vähemalt selles mõttes, et tema ja Berkeley ülikool tuvusid minuga. Sest nende 10 aasta jooksul, mis on sidunud mind Berkeleyga, ei kohanud ma seal ühtegi teist eestlast peale ise-enda, ka mitte poolvenelast Viktor Niitsood. Saan aru, et dissidendid panevad pahaks et tegin ERSP, kuid neist polnud poliitilises mõttes ju tegijaid. Nemad töötasid EVVA heaks ja said sealt palka. Mina olin ERSP osas self- employed. Tegin seda enda kulu ja kirjadega.

Kas pole häbematu käitumine nende poolt sõimata mind tagantjärgi neile kätte mängitud ERSP näol? Selle asemel, et tänada neile tehtud poliitilise kingituse eest, teevad nad mind maha ja sõimavad tagaselja. Kas Eve tõesti arvas või lootis, et ma kunagi ei ava oma suud ERSP osas?

Omal ajal sai Eve Pärnaste endale Taolas hüüdnime Nõrgukene, mis peaks küllalt hästi iseloomustama tema olemust, nii psüühilist kui intellektuaalset.Võib olla koguni seksuaalset, sest omal ajal Evega koos Aginskis käies märkasin tema nõrkust ühe isiku vastu. Oh seda MRP AEG-d küll oma nõrkustega... Taola tegi tollel riskantsel ajal kohutavalt palju ära selleks, et tänapäeval on olemas Eesti Vabariik. Mulle öeldi läänes, et ma oma ERSP-ga tõin vabaduse Eestile ja lõin võimaluse uue Eesti vabariigi tekkeks. Rabav on see, et mulle ei antud isegi Eesti kodakondsust, kui käisin seda taotlemas Eesti saatkonnas Stockholmis aastal 2004.

Leian, et dissidendid on olnud äärmiselt abitud poliitikas, seda näitab ja tõestab fakt, et vanad harimatud kommunistid said taas võimule Eestis. See annab mõista, et Eesti rahval on haugi mälu ja dissidendid eesotsas Pärnastega on ajaloo võltsijad. Neid peaks karistama selle eest, et nad aitasid kommunistid uuesti Eestis võimule tulla. Kuigi juba enne ERSP rajamist ei suutnud MRP AEG praktiliselt midagi poliitikas teha.

Veel üks arvamus minu kohta, mille pakkus välja Jüri Estam, kes omal ajal töötas Vaba Euroopa toimetuses ajakirjanikuna, on see et Väärtnõu on vähe- intellektuaalne tegemaks sellist asja nagu ERSP. Ma ei pannud tähele, et Jüri Estam oleks aidanud mind ERSP projekti tegemisel. Huvitav, kust sai Estam andmed minu IQ ja teadmiste kohta.

Kõige rabavam on see, et keegi ei kirjuta selle teo kohta positiivselt vaid kõik vihkavad minu isikut. Psühholoogias nimetatakse seda sõnaga – sublimatsioon.

Oli mõttetu seletada oma arusaamisi Eve Pärnastele ja dissidentidele, kes rabelesid kõigest väest selleks, et Moskva tühistaks Molotov Ribbentropi pakti MRP AEG. Mina tulin ise välja ettepaneku ja programmiga, et teha iseseisvust taastav partei. Nende intellektuaalne piiratus tulevikku vaadata oli mul ilmselge juba tol ajal.

Seda ideed, mis mind ajendas parteid tegema, polnud mõtet 1987 aasta sügisel veel kellegile pakkuda. Ei dissidentidele, kellele nende tegevuse eest maksti raha Rootsist. Ei rahvale kui ma 1987 aastal esinesin partei tegemise ideega Pärnus, sest nood nõudsid saia ja vorsti kommunistliku valitsuse käest. Kordan veel - keegi ei suutnud tol ajal tulla mõttele, et lõhkuda NSV Liit.

Paljud sellest kindlasti unistasid, kuid astuda konkreetseid samme selle suunas ei julgenud keegi, ka mitte Viktor Niitsoo ja Eesti revolutsiooni ema Lagle Parek, kes endise poliitvangina võttis vastu siseministri koha.

Seda mainis mulle Ratushinskaja (*vene dissident ja kirjanik), öeldes et poliitvangidel peaks olema ka eetika. Mida vast eriti ei saa öelda Lagle Pareku kohta. Lisaks kirjutas Parek armuandmise palve valitsusele, millega ta ennast süüdi tunnistas ja sellega Pareki kui ideoloogilise poliitvangi mõiste nullistus. Ega EVVA st saadetud raha ei aidnud kaasa põhimõtete tekkimisele, ka mitte intellekti arengule.

Ja Eestis ei olnud inimest, kes oleks pakkunud võimalust luua uus iseseisev Eesti. Nagu ajalugu näitab, ainus kandidaat sellele kohale olin mina.

Miks ma seda kordan – sest rahvas on selle unustnud.

See, et mind välja saadeti, see on juba Gorbatshovi teene.

Vähemalt Gorbatshov hindas minu tegevust väärikalt. Mida ei saa aga öelda Eesti kohta.

Sama juhtus ka Tiit Madissoniga, kes välja saadeti ja mille peale ERSP oskas koheselt anda negatiivse hinnangu tema isikule.

Siia võib veel juurde lisada, et MRP AEG suri välja kohe peale minu ERSP projekti ja et nende hulgas polnud enam kedagi, kes oleks pakkunud ühiskonnale uusi ideid ja võimalusi poliitika vallas. Nad tormasid kõik ERSP kallale.

Nad lihtsalt surid ühiskondlikult välja ja varem Rootsist saabunud raha nende tegevuseks haitus. Seega sõltusid nad puhtalt Rootsist saabunud direktiividest, kus initsiatiivi omariikluse loomiseks polnud kaasa antud ja ise nad kah sellele peale ei tulnud. Ega nad muidu poleks Luteri kirikut endale sõbraks võtnud, sest KGB ga sõbrustanud organisatsioon pakkus neile raha. Seega taandus põhimõte - mitte teha kaastööd KGB käsilastega - rahasumma ees, mida kirik neile koheselt annetas. Põhimõttetud olendid. See tundub kuidagi levinud põhimõte Eestis, et kui keegi pakub raha, ollakse alati valmis sõpruseks. MRP AEG-l oli alguses toetajaks EVVA, kes õnneks polnud koostöös KGB ga, kuid hiljem sobis ka kirik ja kristlased sõpradena ning taas pakuti Eesti rahvale lohutust piibli näol ja kristliku eetikat. Kuid kus see eetika neil on, seda ei kujuta eriti ette. (Kiriku kohta võiks meelde tuletada Arvo Pesti sõnu, kuidas kristlus sõbrustas ja tegutses aastaid KGB käsilasena.)

Budistid, kes panid aluse ERSP le, olid asendatud KGB ga räpases koostöös oleva kirikuga. Seega kogu see kiriku ja MRP AEG seltskond oli kasutu jõuk Eesti taastamisel. Neil polnud ideed ja ajutrusti. Nende nõrkust näitab ka see, et kommunistid olid edukamad ja suutsid koheselt uue vabariigi ette otsa trügida. Pärnaste kirjutas ajaloolise raamatu ERSP st, kuid seda, et ERSP idee autorile oleks pühendatud paar rida intervjuud, ei lubanud Rootsist raha saatnud isandad ja kindlasti ka Eesti kirik ja kristlased.

Eestis ja NSV Liidus olin ma alati jalus teatud ametkondadel nagu KGB, Kunstnike liit ja isegi sektandid. Viimaste hulgast pärit Joosep Tammo kuulutas aastaid tagasi oma sektantidest sõpradele, et ma olen KGB agent. Kuigi küsimuse alla võiks tuleks tema kiire sõit Saksamaale õppima peale minuga suhtlust. Eks mina kui KGB agent aitasin teda ilma sellest endale teadvustamata.

Hiljem dissidendid eesotsas Viktor Tstverikov/Niitsooga propageerisid seda ideed.

See tähendab, et minu mõtlemine erines teistest selliselt, et nad ei saanud minu taotlustest ja ideedest eriti aru. Siis oli lihtsam anda sellele eraldusmärk KGB, või oli see nende poolt katse varjata enda tõelist olemust.

Nüüd, kus aastad on mööda läinud, on elu näidanud, kes mida teeb ja kui palju. MRP AEG suri koheselt välja peale Eesti iseseisvumist. Ahonen oli ainuke, kes jätkas oma tegevust MRP AEG reklaamimisega okupatsiooni muuseumis. Krooniline alkohoolik, tuntud nurka-pissija ja naiste ahistaja Niitsoo püüab paberile panna uue revolutsiooni ajalugu, varjates ja salates minu osa ERSP idee ja olemuse loomisel.

a) Partei ehk ERSP loomise idee oli minu

b) ERSP program oli minu tehtud ja paberile pandud

c) Moskva rahvusvaheline pressikonverents sai minu poolt läbi viidud, ja seal teatati maailmale, et kommunistlik kants NSV Liit on omadega läbi ja uus Eesti vabariik tekkimas.

Neis tegevustes ei osalenud ükski MRP AEG liige. Vaadake, kui palju on pühendatud minule leheküljeruumi Pärnaste poolt kokku pandud raamatus ERSP kohta. Siis, kui algselt loodi ERSP ideed ja projekti, ei julgenud neist keegi kaasa lüüa, sest sellise ideega välja tulemine nõuab teatud ajumahtu ja julgust, mis sel seltskonnal puudus.

Ja muidugi omaette peatükki nõuab see teema, kuidas praegune uus Eesti valitsus minusse suhtub - täpselt samamoodi kui nõukogude ajal. Tol ajal kui elasin Eestis, otsis KGB pidevalt läbi minu elukohti aga nad ei arreteerinud mind. Nüüdne Eesti valitsus (kui saabusin Eestisse ehitama stuupat enda Veltsa maja juurde) mitte ainult ei otsinud maja läbi, vaid vedas mind kaheks päevaks Pärnu vanglasse kust mind vabastas hoobilt telefonikõne Rootsi saatkonnast.

Seega nüüdne Eesti valitsus kahtlustab mind - milles? Et ma olen ikka KGB agent ? Neil endil töötab 30 KGB töötajat KAPOS s.

Eesti Vabariik kui selline on mäda moodustis minu positsioonilt vaadatuna. Nad otsisid minu talus relvi kahe päeva jooksul.

Ma olen maailmas juba tuntud budistlikes ringkondades ja paljudes ülikoolides, lisaks Hiina Budismi Akadeemias, Berkeley ülikoolis, kellega olen lähimates suhetes olnud viimase 10 aasta jooksul. Mul pole ühtegi tuttavat rahvusvahelist relvakaupmeest samuti mitte mingeid sidemeid kolmandate maade vabadusvõitlejatega.

Ja ometi otsis Eesti politsei ja KAPO minu talust relvi. Minu pärimisele, miks nii tehti minuga, sain prokuratuurist vastuseks, et kõik on normaalne ja loomulik, et minuga nii käituti. Sellises vastuses oli tunda KGB stiili.

Seda andis mulle mõista Eesti Vabariik, kelle alustalad mina maha panin omal ajal. See on see Eesti Vabariik, kelle nimel ma omal ajal tegutsesin, sest isegi esmane idee luua vabariik uuesti pärines minult. Saabudes Stockholmi, tormas sinna kuu aja pärast kohale lõõtsutav Marju Lauristin koos abikaasaga. Küsisin, et kas sind ka välja saadeti? Too asus uurima, et mida ma kavatsen edasi teha, kas mul on huvi Eestis edasi tegutseda. Sain aru, et esimene linnukene kommunistide poolt oli kohale lennanud ja oli näha, et nad tol hetkel hindasid minu tehtud projekti väga kõrgelt. Ta küsis, kas ma juba olen asunud uut valitsust moodustama. See oligi Lauristini põhjus minuga kokku saada.

Olin koos Ärvi Orulaga, ja muidugi lindistasin kogu kohtumise juhul kui on vajadust pressile tõestada selle kohtumise toimumist. Juttu jagus meil tunniks umbes. Siis kihutas Lauristin Eestisse tagasi ja tal oli neile viia ülimalt hea teada et Väärtnõu uut valitsust ei moodusta. Kuigi tundus, et ta mingil määral minu sõnades kahtles.

Stockholmi saabudes helistasin iga päeb Eve Pärnastele Eestis ja sundisin teda looma ERSP-d kui tegutsevat parteid ametlikult koos rahvaga, et koheselt minnaToompeale ja kihutada kommunistid minema. Vastuseks tuli Pärnastelt et ma ei tunne enam olukorda, et olen maha jäänud oma mõtlemisega ja minu arusaamad on nüüd juba küllalt piiratud, et aru saada sellisest protsessist nagu partei tegemine. Kukkusin selle jutu peale diivanilt maha, olin Stockholmis olnud vaid 3 päeva. Lõpuks teatas Pärnaste, et ta ei soovi minuga ERSP teemadel suhelda ja viskas telefonitoru hargile. Samal ajal helistas mulle kuu aja jooksul mitu korda päevas tulevane presIdent Toomas Hendrik Ilves Vabast Euroopast, uurides ja pärides kõike seoses ERSP ga.

Elasin tol ajal Eesti majas Stockholmis, magasin öösiti kontoris diivani peal, sest päeval kontoris töötati. Kui Pärnaste viskas telefonitoru hargile siis järgmine päev visati mind Eesti majast tänavale. Läksin politseisse ja küsisin kust leida elupaika. Nood tundsid mu kohe ära, sest kõik Rootsi lehed olid ERSP-st ja minu väljasaatmisest kirjutanud. Nood uurisid kas Eesti maja ei taha mind aidata? Vastasin neile, et sealt mind just visati välja tänavale. Politsei sõidutas mind linna servas asuvasse põgenike laagrisse, kus sain enda esimese toa Rootsis.

Nii algas minu elu väljaspool Eestit. Hiljem olen maailma risti põiki läbi sõitnud, Nepaalis käisin ülikoolis, mida NSV Liit ei võimaldanud mul teha. Hiljem olen leidnud palju sõpru erinevates ülikoolides ja õppeasutustes välja arvatud Tartu ülikool, kes suhtub minusse veel sitemalt kui MRP AEG, ja on mind alati pidanud külamüstikuks ja harimatuks budismi alal. Nii alkohoolik Mäll, Maret Kark kui alkohoolik Läänemets, kes alles aastal 2018 sai teada, et minu tehtud on ERSP ja et mind on Liidust välja saadetud. Läänemetsa puhul on see vast vabandatav, sest kroonilistel alkohoolikutel on tihti omane mälukaotus Nüüd väljaspool Eestit elades olen aru saanud kui kultuursed ja intellektuaalsed ja millise ajaloolise mäluga on eestlased.......

Tähelepanuväärne tundub ka see, et Eesti rahvas nüüd juba laulab Mart Helme, endise kommunisti taktikepi järgi, ja kokkuvõttes võib öelda, et minu austus Eesti kui vabariigi suhtes on haitunud. Välja arvatud üks kodanik, ja nimelt Endel Ratas, kes enda põhimõttega mind rabas mind kui ta keeldus vastu võtmast vabariigi valitsuse pakutud autasu koos kommunistidega. Selline põhimõttelisus on mehe puhul juba midagi väärt.

Samal aastal kui mind Eestis arreteeriti ja otsiti relvi minu talust, saabusid sügisel minu Veltsa talu õuele kaks meeskodanikku, üks oli Martin Helme ja teine tuntud parteidesse ja valitsusse trügija Henn Põlluaas, kes püüdsid mulle auku pähe rääkida, et ma ühineksin ja lööksin kaasa Helmede parteis. Nüüd 10 aastat hiljem kirjutasin Martin Helmele 2 kirja, ja ei mingit vastust. Intelligendile on omane viisakus ka kirja teel, kuid IQ ga ei ole Eestis eriti poliitiline seltskond silma paistnud, seega nii kui Martin Helme kui Henn Põlluaas on ja jäävad matsideks.

Keeldusin, sest olla ühes pundis vana kommunisti Mart Helmega, oli mulle kui kommunismi vastasele täiesti mõistmatu, sest sain aru et juba ammu valitsevad Eesti riigis põhimõttetud, eetika ja moraalita inimjätised, kes on valmis kõigeks et võimule tulla. See on nüüd uus ja vaba Eesti minu jaoks. Jah, siin võiks rääkida ja kirjeldada paljusid kodanikke, kes sõimavad minu isikut ja vihjavad sellele, et tegin partei et Liidust välja pääseda.

Minu üks minu sõber ütles, et on raske leida geniaalsemat lahendust väljasõiduks, kui see et mees lõhub Liidu alustalad ja lahkub, kuid kadetsejate kari kes ei oma väärikust, ei suuda hinnata teo suurust, sest see nõuab juba intellekti ja haridust millest paistab puudus olevat Eestis.

Elage selles vabariigis, mina läksin edasi ja kõik minu projektid on suured kuna nad ulatuvad laias maailmas kaugele.Teile dissidentidele jääb osaks virelemine selles

Budist impeeriumi vastu

Marju Broderi ettekanne UC Berkeley konverentsil Singapuris, oktoobris2019. http://compling.hss.ntu.edu.sg/events/2019pnc/program2019.html#detailed

Sissejuhatus

Jaanuaris 1988 rabas maailma üldsust teade Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, esimese poliitilise opositsiooni partei loomisest Nõukogude Liidu ajaloos, mille eesmärgiks taastada vaba ja iseseisev Eesti. Partei pealkiri ei jätnud vahimatki kahtlust selle eesmärkides, mis olid sõnastatud Ettepaneku alguses: “Teeme ettepaneku luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mille põhieesmärk oleks Eesti rahvusriigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamine. Iga rahvas saab oma huvide eest kõige paremini seista ja neid kaitsta ainult iseseisvuse tingimustes.

Kuni Eesti rahvusriigi iseseisvust pole taas saavutatud, kaitseks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eesti rahva huve praeguses riiklikus situatsioonis, oleks rahvuslikuks opositsioonirühmituseks EKP-le.”

ERSP Ettepaneku ja programmi autoriks oli Eesti Budistliku Vennaskonna juht Vello Väärtnõu. Ettepanekule olid alla kirjutanud 14 inimest - Vello Väärtnõu, Eke-Pärt Nõmm, Ärvi Orula, Eve Pärnaste, Heiki Ahonen, Erik Udam, Urmas Inno, Karin Inno, Endel Ratas, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Rein Arjukese, Mati Vilu, Arvo Pesti (21. jaanuar 1988)

ERSP loomise ettepanekust andis Väärtnõu teada 30. jaanuaril 1988 pressikonverentsil välisajakirjanikele Moskvas ning esimest korda seisis Moskva vastamisi avaliku poliitilise opositsiooniga.

Ajaloolist uudist esimese opositsioonipartei loomisest Nõukogude Liidus kajastati üle maailma, sealhulgas ajalehes The New York Times, kus 10. veebruaril 1988 kirjutas Philip Taubman 14 kodaniku ettepanekust luua esimene poliitiline opositsioonipartei kommunistide vastu, mainides, et see on suurendanud eestlaste rahvustunnet ja alarmeerinud valitsevaid võime.

Sellest epohhiloovast sündmusest on möödunud üle 32 aasta, kui tulevikku vaatav ja omast ajast ees olev Vello Väärtnõu koos Vennaskonna budistidega avas Eestis ukse vabadusele ja iseseisvusele. 32 aastat on piisav distants tolle-aegsetele sündmustele õige ja objektiivse hinnangu andmiseks. Siiani ei ole ERSP Ettepanekust, Moskva pressikonverentsist ning Väärtnõust kui ERSP autorist ja partei programmi koostajast mainitud ühtegi sõna Eesti uue aja ajalooõpikutes. Ka Väärtnõu ise ei ole siiani sõna võtnud sel teemal Eestis, kuid lääne pressis on ilmunud hulk intervjuusid ja artikleid seoses Väärtnõu budismialaste tegevuste ning ERSP algatusega.

Eve Pärnaste koostatud 700 lk raamatus „ERSP Aeg“ on sadu intervjuusid, välja arvatud intervjuu ERSP autori Vello Väärtnõuga. Pärnaste pole siiani tahtnud vastata küsimusele, miks ta ei pidanud intervjuud Väärtnõuga vajalikuks teha. Eve Pärnaste oli ju esimene, kellele Väärtnõu oma ERSP loomise ideest rääkis, sest Eve oli tol ajal Eestimaa Budistliku Vennaskonna sekretär.

Seega eesti ajaloolased ja Pärnaste koos dissidentidega vaatavad mööda asjaolust, et suurte sündmuste ja pöörete puhul on alati kõige tähtsam kandev ja juhtiv idee. Küll aga mõistsid Vello Väärtnõu algatuse tähtsust kommunistid, kes ta kiiresti Nõukogude Liidust välja saatsid, ja seda Gorbatshovi isiklikul algatusel. Ilmselgelt peeti Väärtnõu ideid ohtlikuks valitsevale kommunistlikule võimule. Aeg on uurida, kes on Vello Väärtnõu ja miks just tema tuli välja ettepanekuga luua ERSP? Kas Vello Väärtnõu tegevus sel alal oli hästi läbimõeldud või juhuslik nagu küsis Ameerikas üles kasvanud Vaba Euroopa eestlasest ajakirjanik Jüri Estam.

Miks eesti dissidendid, muinsuskaitselased ega ükski teine inimene terves Liidus ei tulnud mõttele nõuda iseseisvust, ja veel sellisel elegantsel viisil? Mis on saanud ERSPst, mida arvavad asjaosalised ning kuidas mõjutas ERSP loomise ettepanek Eestit ning Nõukogude Liitu? Kuidas on eesti riik tunnustanud ERSP idee autorit Vello Väärtnõud ja neid 14 inimest, kes julgesid alla kirjutada sügaval sotsialismi ajal ERSP ettepanekule ?

Selle artikli jaoks arvamusi kogudes tekkis konkreetne arvamus, et kommunistidel on plaan Väärtnõu tegevus ja osa Eesti iseseisvuse saavutamisel lihtsalt maha vaikida ning ajaloost kustutada. Tundub, et see on olnud küllaltki edukas, ja sellele on hoogsalt kaasa aidanud eesti dissidendid ning ajaloolased. Uus põlvkond on peale kasvanud ning võib täheldada täielikku teadmatust tolle ajastu majanduse, kommunistide tegevuse ja repressiivse poliitika kohta.

Küsides arvamusi ERSP ettepaneku tegemise kohta, on eesti ajaloolastel ( rääkimata välisteaduritest) vastused sarnased – ei teata ERSP idee autorit ega Väärtnõu otsustavat rolli ERSP rajamisel, samuti puudub teave Moskvas toimunud pressikonverentsi kohta.

Artiklid on kirjutatud üldises kõneviisis, ja näib et autorite arvates tulid müstilisel kombel kõik 14 inimest korraga välja sama ideega ja tegid Ettepaneku ERSP loomiseks. Selline ERSP algatamise idee mahasalgamine viitab samas ka selle idee tähtsusele, ning vahel ka kadedusele, sest tol ajal kui võimudele tehti ERSP ettepanek, ei julgenud eesti dissidendid iseseisva Eesti nõudmisest isegi mõelda. Dissidendid olid hõivatud palvekirjade kirjutamisega tsaarile, küll nõuti ausamba püstitamist kommunismi ohvritele, küll nõuti ajalooliste dokumentide avaldamist.

Kui Väärtnõu rääkis ERSP ettepanekust Viktor Niitsoole (ERSP liige aprillist 88) ja palus et ta annaks allkirja ERSP loomise ettepanekule, pidas too seda puhtalt provokatsiooniks ja kahtlaseks ettevõtmiseks, väites et selle projektiga mõrvatakse kogu Eesti rahvas kommunistide poolt. Mõned MRP AEG liikmed kirjutasid kohe ERSP Ettepanekule alla.

Niitsoo ise astus vilkalt mõne kuu pärast ERSPsse kui oli selge, et Väärtnõud ja Eesti rahvast ära ei tapetud. Samuti keeldus kategooriliselt Ettepanekule alla kirjutamast Lagle Parek( ERSP liige aprillist 1988), öeldes Väärtnõule, et too tapab sellega eesti rahvas ära.

Tegelikult sai ettepanek Parekule ja Niitsoole tehtud Aegviidus, kus MRP AEG pidas oma kogunemist. Nood kaks dissidenti seisid kõrvuti kui Väärtnõu neile pakkus anda enda nimed ERSP loomiseks. Väärtnõuga oli ka inimene, kes samuti kuulis seda mõrvasüüdistust Eesti rahva suhtes seoses ERSP-ga. See näitab kujukalt, et poliitvangiks olemine ei anna taipu ja arusaamist poliitikast ning ühiskondlikest protsessidest, ja see väljendus ka nende hilisemates tegevustes.

Küll aga mõistsid Väärtnõu ettepaneku tähtsust ning ajaloolisust välispress ja poliitikud läänes. Vaba Euroopa pidas mitmetunniseid saateid selle sündmuse kajastamisel maailmale. Tolleaegne Vaba Euroopa korrespondent Toomas Hendrik Ilves helistas kuu aja jooksul iga päev mitmeid kordi selleks ajaks juba Rootsi välja saadetud Väärtnõule, õnnitledes teda ka vene karu selgroo murdmise puhul. Jüri Estam:

„Raadio Vaba Euroopa / Vabadusraadio jaoks oli see muidugi pommuudis.

Oma mitmekümne toimetusega, kes töötasid erinevates keeltes. See oli midagi vapustavat.

Gorbatšov oli juba paar aastat võimul olnud, aga tema reformid ja perestroika/ uutmine olid alguses suhteliselt visad vedu võtma. Kui vaadata nö sametrevolutsiooni stardiperioodi NSV Liidus, siis 1987 oli a esimene (kui mu mälu ei peta) mil dramaatilisemad sündmused aeglaselt esinema hakkasid.

Väärtnõu initsiatiiv oli esimene pääsuke või esimesi igatahes. Ega ERSP tegelik areng ka kohe hoogu ei kogunud, või nii see tundus, ja me ei teadnud alguses päris mida sellest arvata. Väärtnõu nimi oli Läänes täiesti võõras, väikesest budast Eke-Pärt Nõmmest rääkimata. Heiki Ahonen, Erik Udam, Endel Ratas, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Rein Arjukese ja Arvo Pesti - neid nimesid me (Lääne eestlased-asjatundjad) juba tundsime - võibolla ka Eve Pärnaste oma, aga Väärtnõu ja Nõmm - me ei teadnud mida neist kahest arvata. Ja budistid veel pealekauba (eksootiline siis).“

1988. a alguses uskusid kõik et kommunistlik võim on ilmsetele möödalaskmistele vaatamata kindlalt pukis ning jääb sinna ka edaspidi. Uuendusi oodati Moskva valgustatud punatsaarilt või kohaliku kommunistliku partei ladviku arukamalt osalt, sest ise ei osatud midagi ette votta. Seda näitas ka MRP AEG ning dissidentide tegevus, kelle samme ei saa lugeda tol ajal poliitiliselt edasiviivateks. Vello Andres Pettai kirjutab oma töös “Tuleviku Raamistik”ⁱ:

Eesti teisitimõtlejad kaldusid rohkem oma jõupingutusi keskenduma Balti riikide Nõukogude Liitu integreerumisega seotud ajaloolise ebaõigluse uurimisele.

Kuid vastupidiselt arvukatele dokumentidele ja üleskutsetele, mille teisitimõtlejad olid seni sõnastanud, oli Eesti Rahvusliku Soltumatuse Partei manifest suuresti tõelise partei platvormi stiilis. Ehkki tekst oli vaid kolm lehekülge pikk, sisaldas see üksteist erinevat peatükki kokku 31 punktiga või konkreetsete nõudmistega. Programmi peamiseks poliitiliseks eesmärgiks oli Eesti rahvusriigi iseseisvuse ja suveräänsuse taastamine.”

Nõukogude Eesti 80ndatel.

1944–1990 oli Nõukogude Liidus ainus lubatud partei “au, terve mõistus ja südametunnistus” ehk teisisõnu Kommunistlik Partei ja Eestis valitses selle kohalik haru, Eesti Kommunistlik Partei. Selle partei võim tugines miilitsa ja KGB aparaatidele, täielikult allutatud meediale ja plaanikomiteele ning muidugi Nõukogude okupatsiooniarmeele. Parteid ja kogu elu Eestis juhtis 135-liikmeline keskkomitee.

Eesti teisitimõtlejad tegelesid tol ajal peamiselt erinevate petitsioonide ja kirjade kirjutamisega välismaale, kuid need toimingud ei mõjutanud kohalikku poliitikat.

1986. aasta XIX kongressi ajaks oli Kommunistlikul parteil Eestis liikmeid 109 599, ideoloogilist järelkasvu esindasid 167 361 komnoort, lisaks pioneeride ja oktoobrilaste organisatsioonid. Ja mõistagi lugematu hulk parteituid kaasajooksikuid.

Kes on ERSP idee autor Vello Väärtnõu

Isiku kirjeldamisel ja hindamisel lähtutakse tema tegudest ehk nagu ütleb kokkuvõtvalt John Galsworthy: Mees on oma tegude summa - sellest mida ta on teinud ja sellest mida ta võib teha. Ei midagi muud. Seetõttu siis loetelu tegudest, mis kõigile nähtavad - kuuldavad:

Eesti esimene Budistlik Vennaskond, kümned tõlgitud ja paljundatud raamatud budismi kohta, budistlik arhitektuur ja kunst - 5 stuupat, tempel, palveveski, thankad; Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Ettepanek ning esmane programm, pressikonverents Moskvas; Esimene eestikeelse Budismi Entsüklopeedia, kaks rahvusvahelist akadeemilist konverentsi; rahvusvaheliselt tunnustatud kunstilooming, Hiina Budismi Entsüklopeedia, Swedish Buddhist Studies. Ainus eestlane, kes esineb Berkeley ülikoolis idateaduste alal. Valdab 8 keelt.

Vello Väärtnõu tegevused kirjeldavad teda kui isikut, kellel on paljudes valdkondades laialdased teadmised – ajalugu, filosoofia, poliitika, kunst, idamaad jne. Tema tegevust iseloomustatakse tavaliselt selliste väljenditega nagu “esimene”, ”asutaja ”, juht” jne. Kuid rääkides Eestis sündinud ja nüüdseks Rootsi kodanikust Vello Väärtnõust, tuleb meeles pidada, et kogu tema tegevuse on alati lähtunud budistlikest printsiipidest. Ja et ta pole kunagi lasknud ühiskonnal ega valitseval režiimil oma teed ja tegevusi dikteerida.

Vello Väärtnõu sündis 1951. aastal Saaremaal. Nooruses tegeles ta väga aktiivselt spordiga, õppis varakult malet mängima, mida meeldib talle teha kuni tänapäevani.

17-aastaselt üritas ta põgeneda Nõukogude Liidust Indiasse uurima budismi, mille vastu oli tal tekkinud huvi juba 11 aastaselt kui leidis vanavanemate majast raamatukese budismi kohta, mis viis ta hiljem edasi raamatukokku budismi- teemat uurima.

Budismi õpingud aga lükkusid 17 aastasena edasi, kuna Vello tabati piiriületuse katsel Karjalas ja mõisteti kolmeks aastaks vangi Komisse poliitilise paragrafi nr. 89 alusel. See katse lõppes eluaegse KGB huviga tema isiku ja tegevuste vastu.

Tagasi Eestisse tulles tegeles Väärtnõu graafikaga ja maalis, oli kunstnike liidu noortekoondise liige ning Sirje Helme kirjutas juba tol ajal temast ajakirjas ”Noorus” kui suure tulevikuga kunstnikust. 1980-81 pidas ta loenguid astroloogiast ja räääkis ka budismist Jüri Arraku ateljees. Seal osales ka Tatjana Elmanovitsh, kes hiljem tegeles astroloogiaga edukalt USAs ning rääkis tähtsalt Väärtnõust kui oma õpetajast ajalehtedes. Elmanovitsh tutvustas Vello Väärtnõud ka Tarkovskiga, kui too filmis oma Stalkerit Maardu elektrijaamas. Loengutele saabus paar korda ka Heiki Ahonen, nii et sealt alates teadis Väärtnõu ka Ahoneni.

Sellesse perioodi (80ndad) kuulub ka suhtlemine St. Peterburi (Leningradi) orientalistide ja intellektuaalsete ringkondadega, pikaaegne sõprus geniaalse kunstniku Gleb Bogomoloviga, lisaks loengud budismist, astroloogiast ja filosoofiast, mida Väärtnõu pidas asjast huvitatutele Peterburis. 1982. aastal arreteeriti Vello Väärtnõu riigipiiri ületamise katse eest. Kuna Väärtnõu mainis juba aastaid varem, et temast saab esimene Eestisse rajatava kloostri eestseisja, oli arstlikul komisjonil kerge võtta vastu ühine otsus – Väärtnõu oma budistliku maailmavaate propageerimises on hull budist. Diagnoosiks sai skisofreenia Jüri Saarma poolt, kes teatas talle komisjonis et – saa aru minust…. See diagnoos Väärtnõult võeti maha ametlikult KGB käsul ja tunnistati terveks siis, kui ta 1988. aastal NSV Liidust välja saadeti Gorbachovi isikliku allkirjaga.

Seepeale peale heideti Väärtnõu Kunstnike Liidust välja tuues põhjuseks nõukogude kunstnikule ebasobiva käitumise, viidates tasumata trahvile kiiruse ületamise eest. Ainsana hääletas otsuse vastu Heinz Valk, kes hiljem Väärtnõu ees vabandas. Jüri Arrak aga sai seejärel maalisektsiooni esimeheks ning loobus oma pikaaegsest tutvusest Väärtnõuga kuna too tunnistati skisofreenikuks.

Juba siis olid kõik Väärtnõu lugemised ja tegevused otseselt seotud budismi ja budistliku filosoofiaga. Paralleelselt huviga budismi ja taoistliku filosoofia vastu tõusis huvi Hiina kunsti vastu. Neil aegadel võis tema õppesuunas märgata kasvavat huvi Senge Dongma kultuse ning luuletaja ja taoisti 6. Dalai-laama vastu.

Väärtnõu õppis aastaid Ivolga kloostris vanema põlvkonna laamade juures. Tema lemmikfilosoofideks olid Nagarjuna, Vasubandhu, Asanga, Dharmakirti ja muidugi “kuldne” Yogacara, nagu Vaartnou seda filosoofia koolkonda nimetab, ja mille põhjal arendas ta hiljem välja oma kunstiteooria „Kunst kui Yogacara.“

Sotsialismi ajal oli seadusega keelatud kultusobjektide ehitamine ning samuti budistlike tekstide tõlkimine ja kopeerimine oli väga riskantne ettevõtmine. Sama kehtis ka budismi praktiseerimise kohta. Vaatamata asjaoludele, rajas Väärtnõu 1982. aastal Tallinnas esimese Eesti Budistliku Vennaskonna ja sellega praktiliselt pani aluse budismi traditsioonile Eestis.

Tema juhendamisel ehitati aastatel 1983–1985 Lääne-Eestisse neli stuupat, mis olid esimesed budistliku arhitektuuri näited Põhja Euroopas. Esimene stuupa püstitati Väärtnõu juhendamisel Jüri Arraku suvekodusse Pangarehele. Ehituses osalesid kunstnik Jüri Arrak, Urve Arrak, Jaan Arrak, samuti literaat Jaanus Tamm ja Vigala Sass, kes oli rahva hulgas tuntud kui ravitseja ja maausuline.

Väärtnõu juhendamisel tõlkis ja avaldas Taola budistlikku kirjandust, valmistas esimesed eesti thangkad (pühapildid) ja buda-kujud ning viis läbi esimesed budistlikud rituaalid. Taolas tegutsesid Arno Arrak, Jüri Saard ja Tõnis Promet - igaühel neist oli Taolas oma elamine ja valdkond budismis millele ta spetsialiseerus. Erinevatel perioodidel elasid Taolas ka Boris Saabas ja Peeter Kaasik. Tõlkimisega tegelesid teiste hulgas ka Tiina Hallik, Anu Rootalu, Enn Jaanson, Eve Pärnaste.

Taola oli kogu oma tegutsemise vältel populaarne kooskäimise koht budalaste ja paljude kultuuriinimeste hulgas, sh Venemaalt ning välismaalt. Läänest kirjanduse saamiseks kaasati tuttavaid välismaalt, kes tellimise peale kohvritäite kaupa budistlikku kirjandust kohale tassisid. Soome kirjanik Harri Sirola kirjutas Vello Väärtnõust artikleid Soome ajalehtedes ning toetudes Väärtnõu lugudele, avaldas ta hiljem 1991. aastal romaani "Kaksi kaupunkia." Oma romaanis mainib Sirola sedagi, et Tallinna vanglas (Patareis) pani Väärtnõu kongikaaslased konspekte kirjutama, lugedes ise neile algtõdesid kolmest maailmareligioonist - budismist, kristlusest ja islamist. Väärtnõu sõnul kongikaaslased konspekteerisid usinalt, kuigi vaevalt, et nad 100 % materjalist aru said, aga üldiselt kord oli majas.

Budistlikku teadmist jagas Taolas Vello Väärtnõu, keelelist baasi aitas arendada-kujundada kuulus keelemees Pent Nurmekund, Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajaja. Erinevalt teistest tolle aja Tartu orientalistidest ilmutas Nurmekund tolerantsust budalaste suhtes, ta õpetas taolastele 2 aastat järjest iga nädal vana-mongoli keelt ning keeldus kategooriliselt võtmast selle eest raha. Kui taolased kinikisid talle tänuks sooja jope, rändas see hoopis vahetusse raamatute eest.

Lisaks Taolas toimuvatele keelekursustele käidi veel õppimas Tallinna keeltekoolis ning iseseisev õppimine ja tegevus olid kohustuslikud. Taola seltskond koos Eve Pärnastega külastasid Väärtnõud ka Ivolga kloostris 1986 aastal.

Kloostri rajamiseks osteti ka talu Läänemaale ja projekti tulevasele kloostrile tegi arhitekt Leonhard Lapin, mis on esimesene selletaoline projekt Eestis. Taolaste poolt käsitsi paljundatud ja köidetud raamatud (samizdat) olid enamusele budismist huvitatud eestlastele ainsateks kättesaadavateks allikateks budismi kohta. Väärtnõu on ka esimese eestikeelse tiibeti keele õpiku koostaja. Budistliku Vennaskonna liikmed olid kommunistide juhitud Eestis lindpriid, kuna ametlikult Taolat keegi ei tunnistanud. Teisest küljest vihjas aga KGB autode pidev viibimine Taolale kuuluva maja ees ja läbiotsimised Väärtnõu kodus sellele, et ametlik süsteem jälgis innukalt kõiki Taola samme ja sõnu. Taola tegutses aktiivselt 1988. aastani mil Väärtnõu ERSP loomise eest Liidust välja saadeti.

ERSP loomisel aitasid Väärtnõu põhiliselt just budistliku vennaskonna liikmed- nemad olid ainukesed, kes printisid, kopeerisid ja levitasid lendlehti ning tegid muid revolutsioonilisi tegevusi. Kuna kristlik kirik elas kokku KGBga, seepärast olid Väärtnõu sõnul budistid kõige puhtamad poisid ERSPd tegema. Esimestena nõukogude ajal, lõhkusid Eesti budalased kommunistliku riigi alustugesid avalikult ja efektiivselt. Tol ajal Taolas tegutsenud Arno Arrak, Jüri Saard, Tõnis Promet, samuti Tiina Hallik ja Anu Rootalu olid need, kes andsid enda panuse Eesti Budismi rajamisel ning aitasid luua ERSPd sel ajal kui dissidendid kategooriliselt keeldusid aitamast.

Siia saab võrdluseks tuua Eesti Luteri kiriku ja muud kristlased, kelle koostöö KGB-ga vapustas hiljem paljusid eestlasi kui saadi kätte KGB arhiivid. Aastaid hiljem ütles Arvo Pesti, et tema KGB arhiivis töötamise suurim vapustus oli saada teada, kui totaalne oli kiriku alistumine KGBle:

„1950. aastate lõpul moodustati oikumeeniline Kirikute Nõukogu. Arhiivis on säilinud KGBs koostatud tabel vaimulikest peapiiskop Jaan Kiivitiga (EELK peapiiskop aastatel 1949-67) eesotsas: nimi, värbamise kuupäev, agendi nimi ning lühikesed erimärkused. Nimekirjas on sadakond nime, lahtrid kõigi kohta täidetud. Üksnes värskelt ametisse seatud Tartu õpetaja nime taha on värbamisaja asemele kirjutatud, et «töö käib.»ⁱⁱ

Aeg luua oma partei

1987. aasta augustis toimus Hirvepargi koosolek, kus nõuti MRP pakti avalikustamist ja küsiti luba küüditatutele ausamba püstitamiseks.

1987. aasta 7. novembril tuli Vello Väärtnõu avalikult välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ideega kogunemisel Pärnus, öeldes et on vaja luua oma partei ja võtta kommunistidelt võim, sest et mõttetu on suitsuvorsti ja leiba Punapartei käest küsida, seda tuleb ise teha endale. Tema juttu Pärnus peeti provokatiivseks.

Vello Väärtnõu:

"Kui Hirvepark peeti ja MRP AEG ütles, et MRP-pakt on vaja avalikustada, mõtlesin, miks nad tahavad sundida valitsust avaldama salajast pakti kuna see pole ju poliitiline samm? See oli pelglike inimeste katse paluda ametivõimudel tunnistada selle pakti olemasolu. Nende sammust tuli välja et MRP respekteeris kommunistlikku valitsust. Selline lähenemine ei muuda midagi, tuleb teha konkreetne poliitiline samm mitte jututuba. Leidsin, et MRP AEG grupp ei ole võimeline ajutrusti puudumisel iteostama ja nõudma kommunistide käest iseseisvust Eestile

Mul oli selge, et ideeks, mis kogu seda punaste poolt maha tambitud Eestit päästaks antud poliitilises situatsioonis, on moodustada ametlikult ja avalikult opositsioonipartei kommunistide vastu. Selleks ei pea minema kompartei jutule paluma nende luba, vaid kui kuulutan ideest rahvusvahelisele üldsusele, siis ei saa nad mulle midagi teha.

Seepärast otsustasin teha pressikonverentsi välisajakirjanikele.“

Et perestroika oli käimas ning lääne ühiskonna arvamus oli väga oluline, siis sellega Väärtnõu arvestaski. Kui ta oleks teinud partei lihtsalt kuskil nurga taga, oleks ta lihtsalt kinni pandud või maha löödud, aga kuna nõukogude ladvik kartis lääne pressi ja lääne ühiskondlikku arvamust, siis oli see väga arukas valik. Vello Väärtnõu samm (ERSP) oli poliitiline ning tuli Moskvale nagu välk selgest taevast, Moskva polnud valmis selleks.

1987. aasta detsembri lõpus kirjutas Väärtnõu programmi, milline peaks välja nägema Eesti riik vabakaubanduse põhimõttel: kommuniste poliitikasse mitte lasta, tippkommuniste karistada koostöö eest okupatsioonivõimudega. Tema ideeks oli kasutada hiljem Venemaad ära ja olla vahendajaks läänele, kuid eestlased ei osanud seda mõista ei tol ajal ega ka praegu. Lähtuvalt praegusest poliitilisest situatsioonist oleks Eestil olnud kasulik olla Venemaa sõber ning kõik need Venemaa oligarhid oleksid ajanud asju Eesti vahendusel. Väärtnõu tegevus sundis Venemaa suluseisu poliitilises mõttes, sest kogu lääne ühiskond oli juba vorminud seisukoha Venemaa suhtes ning Eestil oleks olnud väga hea võimalus asuda riiklikul ja valitsuse tasemel vahendama kaubandust ja asjaajamist Venemaa ja Lääne vahel. Sellega oleks Eesti teeninud endale hulga kapitali, et arendada omariiklust. Eestil oleks olnud soodne võimalus selleks.

Vello Väärtnõu:

„Rääkisin sellest mõttest juba tol ajal Nõrgukesele (Eve Pärnaste) kuid too kisendas vastu, et seda mitte mingil juhul.

Meil, Eestil, on naabriks paks ja rikas ja rasvane põrsas -Venemaa, miks mitte lõigata tükk välja? Rikast naabrit tuleb ikka ära kasutada. Mina oleks sõlminud kütuse tarne lepingud 30 aastaks ette Eestile soodsatel tingimustel Venemaaga ja Muuga sadam oleks õitsenud. Aga mitte Ameerikaga, sest Ameerika ei anna meile mitte midagi, ainult püsse ja rakette ning me maksame selle eest. Venemaa käest oleks saanud tasuta,see oleks Eestile majanduslikult tuhat korda kasulikum. Sest vabaduse eest süüa ei osta, aga raha eest küll. Kuna Venemaal valitses majanduslik kaos, siis Eesti poolt riiklikul tasemel organiseeritud vahenduskaubandus oleks olnud Eestile kasulik.

Mina mõtlesin majanduse peale siis kui kõik kisasid vabadusest. Kõigepealt tegin programmi. Esitasin küsimused mida Eesti riik peab tegema ning selle põhjal kirjutasin programmi. Mina ei ole diktatuuri sõber nagu seda oli Päts. Oleksin olnud Venemaaga sõber kauba tarnimisel läände ja see oleks täitnud Eesti riigikassa rahaga. Arvesse tuleks võtta ka seda et Venemaal on raketid, emalaevad, võimsad hävitajad, pommilennukid – meil mitte.“

Kõige tähtsam on idee

Siinkohal tuleb parandada levinud viga, nimelt MRP AEG ning ERSP olid täiesti eraldi asjad. Väärtnõu pole kunagi kuulunud dissidentide hulka nagu väidavad mitmed artiklid ning ka Mart Laari oma kirjutistes. Küsides Mart Laarilt, kust selline arvamus pärineb, arvast ta et ilmselt kuulis kellegi käest, aga ei mäleta kellelt täpselt. See on vaid üks näide, kuidas Eestis ajalugu ning ajaloo raamatuid kirjutatakse. Keegi dissidentidest ei julgenud Moskvasse ERSP pressikonverentsile sõita kui Väärtnõu seda neile pakkus, eks see näitab hästi kui julged dissidendid olid. Kõige tähtsam on idee, selle ümber ehitatakse konstruktsioon ja siis on vaja inimesi kes selle idee ellu viivad.

Vello Väärtnõu:

„Mul oli ERSP programm juba olemas, kui läksin õhtul Nõrgukese (Eve Pärnaste) juurde kuna Nõrguke oli tol ajal Eesti Budistlik Vennaskonna sekretär veel ja ütlesin talle, et nüüd hakkame parteid tegema.

Samal õhtul sõitsime Erik Udami juurde ja rääkisin Udamile, et on vaja partei teha, selleks et Eesti iseseisvaks saaks, mille peale Erik pani suitsu ette - asi mida ta polnud juba 20 aastat teinud. Seletasin Erikule, et on vaja kuulutada välja iseseisvus ja Eesti vabariik, sest Nõukogude Liit on majanduslikult põhjas kuna ostab juba 4 aastat kulla eest vilja. Et see fakt panigi Andropovi haiglasse ja et see on meile kõige parem aeg tegutsemiseks.

Erik kirjutas otsekohe ettepanekule alla ...”

14 inimest tahtsid Eesti Vabariiki

Seejärel sõitis Väärtnõu kaks nädalat ringi mööda Eestit otsides inimesi, kes soovivad Eestile vabadust, iseseisvust ja uut helget tulevikku, inimesi, kes oleksid nõus kirjutama alla ERSP Ettepanekule. Ta leidis ainult 14 inimest 1,5 miljonist, kes tahtsid Eesti Vabariiki.

Enamus inimestest keeldus ettepaneku tekstile alla kirjutamast, sh ka kommunistid, kes ka võitlesid Eesti Vabariigi eest nagu nad nüüdsel ajal kuulutavad. Kokku sai Väärtnõu 14 inimest kes tahtsid Eesti Vabariiki. Eestis on 1,5 miljonit elanikku ja rohkem polnud inimesi, kes oleks tahtnud iseseisvat vabariiki. Eve Pärnaste sattus ERSP tegevuste juurde lihtsalt seetõttu, et ta oli tol aja budist ja Taola sekretär, siis pidi ta ajama lisaks ka partei asju. Tol ajal kui Väärtnõu oli Eestis, tegi Pärnaste seda mida Väärtnõu tahtis ja talle ütles. Kui Väärtnõu välja saadeti, siis hakkas Pärnaste tegutsema dissidentide arusaamade kohaselt. Kuna dissidendid olid mitte- taiplikud poliitikas, siis suutsid nad partei valmis teha alles pool aastat hiljem peale Moskvas käiku.

Erinevalt Väärtnõust, kes tegi kõik oma poliitilised tegevused enda isiklike rahadega, tegid dissidendid oma tegevusi Rootsist EVVA-lt saadud raha eest. See on suur erinevus.

Tiit Madissoni väitel vedasid vabamüürlased raha dissidentidele juba nõukogude ajal.

Vello Väärtnõu:

„Kui saabusin peale väljasaatmist Stockholmi, toimus seal EVVA koosolek mida juhtis Jaak Jüriado, ja kus kuulsin et EVVA aasta eelarve oli mitmed sajad tuhanded kroonid aastas. Neist 300 000 maksis kohvi, mis saadeti dissidentidele Eestis. Ütlesin EVVA koosolekul Stockholmis, et 300 000 krooni eest ostetud kohvi alla oleks võinud matta kogu Eesti KGB. See tähendab aastas keskmiselt 1000 krooni päevas kohvi peale kulutada? Ma jõin Eve Pärnaste juures 3 aasta jooksul 2 korda soome kohvi. See näitab kui suured summad raha kaotas Jüriado ära. Nagu ütles mulle väliseestlane Aleks Miilits (me olime head sõbrad Aleks Miilitsaga,ta oli BBC korrespondent Stockholmis), avastas KGB, et Parekule oli saadetud saapad ja riideasjad Läänest selle eest, et nad andsid infot Eestis toimuva kohta.

Mis iseenesest muidugi oli tänuväärne töö ja ainuke, mis aitas rahva mõtet eemale viia punasest lipust. Kui olla aus, siis võib öelda et dissidendid said alamakstud oma töö eest, vähe sellest – nad istusid kinni. Nii et rikkad väliseestlased võiks ka nende vanadekodu kinni maksta.“

Tol ajal keegi ei teinud pressikonverentsi lihtsalt niisama

Kõik olid rangelt reguleeritud ja valvatud ning lääne ajakirjanduse kontorid asusid ainult Nõukogude Liidu pealinnas. Irooniline oli see, et peale mõne enda poolt välja antava kogumiku ei oleks Väärtnõul ERSP ja iseseisvuse väljakuulutamiseks olnudki muud kohta kui Moskva.

Eestis ilmunud artiklites on segamini aetud tegevustik pressikonverentsi organiseerimisel ja selle läbiviimisel. Ilma pikemalt peatumata neil kirjeldustel, mille kirjutajad näivad teadvat isegi osaliste riietust, iseloomu ning käitumist Moskvas, on aeg uurida kuidas pressikonverents ja selle organiseerimine tegelikult toimus.

Vello Väärtnõu:

„Hakkasin organiseerima pressikonverentsi Moskvas. Läksime Ärvi Orulaga Leningradi kohtama ühte inimest, kes aitas organiseerida pressikonverentsi Moskvas, seda tänu tolleaegsele Ameerika Ühendriikide Moskva saatkonna pressiesindaja abistamisele. Sõitsin Lenskasse kohtuma tolle kodanikuga, ja KGB oli meil kannul. Selleks et neist lahti saada kihutasime autoga mööda Lenskat ringi ja siis hüppasin Pulkovo hotelli lähedal sõidu pealt ühes kurvis autost välja ja veeretasin end tee kõrval olevasse lumehange. Selleks et KGB ei saaks jälile kuhu lähen. Ärvile, kes sõidutas mind Leningradis, kihutasid koheselt järele 2 KGB masinat, kes ei pannud tähele, et autos oli nüüd vaid üks inimene. Kuid Eve Pärnaste kirjutas hiljem, et kodanik, kes käis kokku leppimas pressikonverentsi asju ja kes autost välja hüppas oli Eke-Pärt Nõmm. Nõmm ei teadnud mingeid detaile sellest kuna ma ei usaldanud teda.

Käisin rääkisin oma asjad ära ning pressikonverentsi kuupäev, kellaaeg ning koht said kokku lepitud. Siis tulin tagasi Pulkovo hotelli juurde kus Ärvi auto seisi kahe KGB masina vahel ning Ärvi vaidles nendega kas autos oli teine mees või mitte. Ärvi väitis neile, et sõber läks juba enne maha nagu nad ise nägid, ning imestas et kuidas nood seda tähele ei pannud. Ütlesin et mõttetu on KGB ga rääkida ning läksime minema. KGB taipas et olin oma käigud ära teinud.“

1988 aasta jaanuar

5. jaanuaril 1988 kiitis heaks EKP KK büroo natsionalistlike väljaastumiste vastuabinõude konkreetse plaaniⁱⁱⁱ:

“....paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: "Kellele iseseisvus, kellele ike," Eesti kodanluse 20 aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega, metsavendade tegevust ja Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid”.

14. jaanuaril viibisid Võrus ERSP loomise asjus Vello Väärtnõu ja Ärvi Orula. Nad kohtusid M. Vilu ja A. Saarega ning said neilt ideele põhimõttelise toetuse.^iv

17. jaanuaril viis Väärtnõu lendlehed Võrru

27. jaanuaril informeeris EKP KK salajase kirjaga 09-031 NLKP Keskkomiteed rakendatavaist vastuabinõudes natsionalismi ilmingutele^v

30. jaanuaril korraldas Väärtnõu Moskvas akrediteeritud välisajalehtedele pressikonverentsi ja teatas avalikult opositsioonipartei asutamisest eesmärgiga taastada vaba ja iseseisev Eesti.

30. jaanuaril loeti Ettepanek ERSP loomiseks Vabas Euroopas toimetaja TH Ilvese poolt.

Sõit pressikonverentsile Moskvasse

28. jaanuaril kella 5 paiku õhtul hakkas Väärtnõu koos Nõmme ja Orulaga Tallinnast sõitma koos paberitega, et olla järgmisel päeval Moskavas, sest pressikonverents pidi olema ülejärgmisel päeval. Sõit läks mööda Leningradi maanteed, ja Ärvi Orula istus roolis. Jõudes Maardus miilitsa putka juurde, olid neile tee peale ette aetud 3 musta KGB Volgat – järelikult nad teadsid et minnakse kuhugi. KGB käsutas neid autost välja, pani nad erinevatesse autodesse ning koos kihutati tagasi Tallinna Tselluloosi vabriku lähedal olevasse politseijaoskonda, kus neid üksteisest eraldati.

KGB uurija Roos küsis Väärtnõu käest, kuhu ta siis läheb, mille peale Väärtnõu utles, et ei pea sellele küsimuse vastma kuna ei taha talle raha teenida, sest too peab selle ise oma töö ja higiga välja teenima. Selle peale ütles KGB-lane Roos, et ta teab Väärtnõud läbi ja lõhki, ja teab ka milleks too võimeline on. See on siis on hea et polegi vaja midagi rääkida, vastas Väärtnõu, sest mis võib olla veel parem sellest kui uurija tunneb uuritavat täielikult. Mõne minuti pärast läks uks lahti. üks KGBlane tuli sisse ning teatas et autos pole midagi. Roos küsis, kus paberid on? Selle peale kostis Väärtnõu, et ei ütle sest ausalt öeldes ta ei tea mis pabereid otsitakse, ja et tal on pass ja load kui soovitakse neid näha. Roos käskis auto uuesti läbi otsida ja paneeelid lahti võtta. Paberid olid samal ajal kaasa-võetud termoses, ja keeratud vaheseina sisse.

Sellest ei teadnud keegi peale Väärtnõu. Ta teatas, et tahab kohvi juua ja nii oli termos tema juures uurija laua peal kogu aeg, et saaks vabalt kohvi juua. KGB käes hoiti neid 4-5 tundi, paberite kohta küsiti ka Ärvilt ja Ekelt, lõpuks lasti neid tulema. Läbides Leningradi, suundus seltskond Moskva maanteele ning KGB oli taas järgi neil. Moskvasse jõuti lõuna paiku,ja ööbiti eri kohtades. Siinkohal tuleb jutuks üks seik, mida teadsid tookord vaid kaks inimest ja see näitab kui põhjalikult oli Väärtnõul kogu protsess läbi moeldud ning keda ta usaldas.

Vello Väärtnõu:

Pressikonverentsi läbiviimise asukohta teadsime vaid mina ja mu sõber Enn Jaanson, kellega leppisin kokku, et ta soidab paralleelselt minuga Moskvasse koos kõigi vajalike dokumentide ja paberitega (koopiad). Temaga oli mul kokku lepitud kohtumine Majakovski väljakul. Sellest kõigest ei teadnud keegi muu peale meie kahe, see oli garantii ja tagatis juhuks kui mind kinni võetakse. Meil oli kokku lepitud, et sel juhul viib Enn pressikonverentsi läbi sest erinevalt teistest oskas Enn inglise keelt. Meil oli kokku lepitud Ennuga 3 üksteise nägemist Majakovski väljakul. Esiteks, kui ma saabun Moskvasse ja sõidan Majakovski väljakut mööda – Enn näeb ja lehvitab käega. (Enn oli Moskvas enne mind rongiga kohal).

Teiseks, kui juba sõidan pressikonverentsile. Kolmandaks, kui sõidan ära juba peale pressikonverentsi tegemist. Nii täpselt ka toimus. Enn ei rääkinud kunagi kellelegi sellest missioonist, ka mitte lähimatele inimestele sest meil oli selline kokkulepe. Eks nood nüüd imestavad seda lugu lugedes.“

Järgmisel hommikul, pressikonverentsi päeval, tulid Orula ja Nõmm Väärtnõule järele ning sõideti Majakovski platsi juurest mööda, näidates et minnakse konverentsile – Enn lehvitas. Kui neid poleks tulnud, oleks Enn läinud ise pressikonverentsi tegema. Orula ja Nõmm ei teadnud Ennu Moskvas viibimisest midagi, sest Väärtnõu arvestas võimalusega, et neid võidakse kinni võtta.

Pressikonverentsist teadsid Ahonen, Pärnaste, Orula ja Eke-Pärt Nõmm. Et Nõmm oli KGB koputaja, sai Väärtnõu hiljem teada polkovnik Roosi käest kui ta rääkis Roosiga Rannamõisa kohvikus Punapea (Tiina Hallik) surma asjaoludest, süüdistades KGB-d Tiina Halliku tapmises. Väärtnõu lubas seal Roosile, et kui Eesti saab vabaks, antakse too kohtu alla. Peale Väärtnõu väljasaatmist veebruaris 1988, tapeti Enn Jaanson kuu aega hiljem KGB poolt. Ta mürgitati ära.

Pressikonverents välisajakirjanikele

Kuna Väärtnõul puudus ligipääs kohalikule ajakirjandusele – raadiole, televisioonile, ajalehtedele –, siis kasutas ta selleks Lääne pressi ja meediat, et vabaduse ja iseseisvuse ideed inimesteni viia. 30. jaanuaril 1988 toimus Väärtnõu eestvedamisel pressikonverents Moskvas, et näidata Lääne maailmale kommunismi kantsi NSVLiidu lagunemist ja demonstreerida selle katalüsaatorina Eestis tegutsevat budistide kogukonda. Moskva pressikonverentsist ja sellest, mis seal räägiti, teavad vaid need kes seal kohal olid – Väärtnõu, Nõmm, Orula ning muidugi ajakirjanikud koos ABC telekompaniiga, kes kogu selle ürituse üles võttis.

Jõudes presssikonverentsi toimumise kohta - see toimus ühes korteris – olid maja ees juba kaks miilitsa autot ning nurgal neli KGB masinat ootamas. Korteris olid juba kohal umbes 20 ajakirjanikku ja pidevalt tuli veel rahvast juurde. See, et ajakirjanikud juba enne seal olid, osutus kaitsvaks asjaoluks avalduse tegijatele. Nimelt tulid ukse taha lõhkuma militsad, kes nõudsid sisselaskmist – „otkroite, militsia!” Arvtavasti oli KGB andnud käsu kõik arreteerida. Miks miilitsale? Kuna seal olid ajakirjanikud ning KGB ei tahtnud ennast näidata vaid juhtis miilitsat.

Olukord kasvas juba dramaatiliseks, kui trepilt kostis hõige: „kinokamera idjot!” ning sisse marssis ABC kaameramees, suur tuli kaamera ees põlemas. Miilitsad põgenesid ning kell 10 hommikul algas siis pressikonverents.

Vello Väärtnõu:

„Tuvustasin end ajakirjanikele ning ütlesin et mul on tähtis teade Lääne pressile, mis puudutab Venemaa ja Eesti suhteid. Võtsin taskust paberi, mis oli meie manifest (Kalju Mätik oli tõlkinud selle inglise keelde). Rääkisin neile, et Eesti on olnud 40 aastat okupeeritud ja vajab iseseisvust, mille saab niikuinii, sest NL on omadega põhjas, sest kommunistid on majanduse nahka keeranud.

Seletasin, et kui impeerium laguneb, siis tavaliselt kannatavad need väikesed piirkonnad mis eraldi jäävad. Nagu laev, mis uppudes tõmbab teisi kaasa. Eesti on küllaltki arenenud võrreldes teiste liiduvabariikidega ning seetõttu on Eestil lihtsam liikuda Lääne turule, ja lisaks on Tallinn ajalooliseselt üks Hansaliidu linnadest. Ühesõnaga, selgitasin miks on Eestil kasulikum olla omaette. Siis hakati esitama küsimusi – kas ma mõtlen seda tõsiselt, ja kuidas ma tahan võimule tulla.

Vastasin , et läbi valimiste avalikult, mispeale ajakirjanikud ütlesid et nii ei saa. Ütlesin, et täna me kõik kogunesime siia pressikonverentsile ja meid ei võetud kinni – järelikult saab. Iga esimene kord on uskumatu, ma kasutan impeeriumit tema enda vastu, sest kommunismi olemus on , paindumatu. Enamus poliitbüroost oli tsaari näinud, sel ajal koolis käinud ning milleni impeerium oli välja jõudnud, see oli nende jaoks mõistmatu. Stalin ja Beria olid surnud, samuti Molotov ja Malenkov ning Gorbatchov hoidis riigitüüri. Kuna ta aga ei olnud ettenägelik, ei taibanud ta, et hakatakse nii kiirelt kommunistliku impeeriumit lammutama.

Seejarel jagasime ERSP Ettepaneku manifesti ajakirjanikele koos oma kontaktandmetega“

Kokku kestis pressikonverents kaks tundi ning selle lõppedes tormasid ajakirjanikud sõna otseses mõttes meeletu kiirusega välja taksodesse, mis juba enne ette olid tellitud, et viia maailmale sõnum ERSP ettepanekust, opositsiooniparteist kommunistide vastu ning Eesti iseseisvuse taotlusest. Ettepaneku esitanud kolmik väljus samuti.

Sõideti taas läbi Majakovski väljakult, kus Enn nägi neid, sai aru et pressikonverents on toimunud ning sõitis tagasi Tallinnasse. Täpselt nii nagu oli eelnevalt kokku lepitud. Väärtnõu, Orula ja Nõmm sõitsid tagasi Tallinnasse, erinevus vaid selles, et neid saatsid kolm KGB musta Volgat – üks ees ja kaks taga. Eke ja Ärvi muretsesid närviliselt, arvates et neid luuakse maha teepeal, kuid Väärtnõu vastas et nood KGB lased hoopis kaitsevad, et nendega midagi ei juhtuks. See oleks olnud kohutav blamaazh Nõukogude Liidule kui nendega peale avalikku pressikonverentsi midagi juhtuks. Perestroika ajal mil Nõukogude Liit tahtis et Lääs neid mõistaks, ei julgenuks nad seda iialgi teha. See, mida Väärtnõu, Orula ja Nõmm tegid, oli sensatsioon, ja selleks ajaks kõik ajalehed juba kirjutasid nende pressikonverentsist.

Tartu rahu ja vabariigi aastapaev

2. veebruari varahommikul peeti miilitsa poolt Tallinnas Mooni tänaval kinni bussijuht Sivert Žoldin, kellelt võeti ära umbes 400 siiditrüki tehnikas valmistatud 24. veebruarile pühendatud lendlehte. 2.veebruaril pidas miilits Tartus kinni Vello Väärtnõu, et takistada tema esinemist Tartu rahu tähistamisel.

Tallinna Täitevkomitee jättis rahuldamata V. Väärtnõu, E.-P. Nõmme, E. Pärnaste ja Ä. Orula taotluse korraldada 24. veebruaril 1988 koosolekuid linna territooriumil.^vi

11. veebruaril saadeti Vello Väärtnõu Nõukogude Liidust välja

Vello Väärtnõu:

„Paar päeva peale pressikonverentsi Moskvas helistas Natalile ( Väärtnõu abikaasa) The New York Timesi correspondent Philip Taubman, kes oli saabunud Moskvasse ja otsis mind. Taubman saabus Tallinna ning meie kodus sai tehtud mitmetunnine intervjuu, kohal oli ka Ärvi Orula.”

Väärtnõu rääkis Taubmanile millised on ta plaanid seoses parteiga ning olukorrast Liidus. Artikkel ilmus 10 veebruaril The New York Timesis.^vii

Peale Tallinnasse jõudmist hakkas Väärtnõu kohe organiseerima loosungite valmistamist ning jätkas lendlehtede trükkimist, kus oli juttu ERSP-st selleks, et nii öelda kihutada Eesti rahvast ärkamisele.

Lendlehed

Eesti Vabariigi 70. aastapäeva eel korraldas Taola nõukogudevastaste lendlehtede trükkimise ja massilise levitamise. Kogu Eestimaa visati täis lendlehti, mis kutsusid eestlasi üles täitma oma kodanikukohust ja astuma vastu kommunistidele ja Nõukogude okupatsioonile.

Selleks ajaks kui kolmik Moskvast Tallinnasse saabus, olid juba kõik raadiojaamad üle maailma pasundamas Eesti soovist eralduda Nõukogude Liidust. Eesti meedia oli loomulikult vait sellest algatusest ja ka pressikonverentsist, kuid uudis levis läbi väliskanalite. Ka Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa rääkisid hommikust õhtuni eetrisse, et loomisel on ERSP.

Väärtnõu koos taolastega valmistasid tuhandeid lendlehti ning neid jagati üle Eesti. Selles olid abiks ka Tiina Hallik ning Anu Rootalu, ning abilised Võrust. KGB ja muud tegelased käisid majast majja ning korjasid lendlehti ära. Seoses lendlehtede jagamisega arreteeriti Sivert Zoldin, kes jäi vahele lendlehti postkasti toppides ning ajalehes ilmus laimav artikkel tema kohta. See mees peaks oleks pidanud Eesti riigilt medali saama, kuid nagu ka paljude teiste puhul, on tema tegevus maha vaikitud ja unustatud. Kui Väärtnõu rääkis MRP- AEG ga, et nood aitaks trükkida lendlehti – siis absoluutselt kõik neist keeldusid aitamast, öeldes et nad pannakse kinni. Väärtnõu vastuse peale, et ka teda võidakse kinni panna selle eest, teatasid nad talle- see on sinu üritus, ise tead mis teed.

Vello Väärtnõu:

„...ühel hilisohtul saabus Taolasse (budistliku vennaskonna maja Kadriorus) üks vanake, ja küsis kust võiks Väärtnõud leida. Vastasin et see olen mina ning mu küsisin et mis asjus sai nagu tuldud, vanake vastas et ta tahab ka kaasa aidata partei tegemisele. Ta selgitas, et on pärit Võrumaalt ning oli kuulnud Vabast Euroopast uudist ERSP loomise kohta, mis teda vapustas hingepõhjani, sest ta ise olnud enam lootnudki kuulda midagi Eesti vabaduse ja iseseivuse kohta. Selle uudise peale oli hääletades jõudnud Tallinna, kus helistas Eve Pärnastele, et saada minu aadressi. Nii saabus ta Taolasse minu juurde. Pakkusin vanale teed ning me räääkisime poole ööni. Hiljem oli ta aktiivselt abiks organiseerimisel ja käis lendlehti jagamas. See mees on medalit väärt, kahju et ma ta nime enam ei mäleta.”

Lendlehtede asjus leidis Väärtnõu lahenduse ise ilma võõra abita – kirjutas ise teksti lendlehtedele ning trükkis neid siiditrükis. Kuna Taolas (Budistliku Vennaskonna maja) ei saanud trükkida, sest KGB Volga seisis stabiilselt maja ees, oli vaja leida koht, mille ümber saab liigelda vabalt, et tuua-viia asju. Kõige parem lahendus näis olevat bensiinijaam kus käib päevas sadu autosid päevas. Leppinud selles kokku tuttavaga Lasnamäe bensiinijaamast, trükiti bensiinijaamas tuhandeid lendlehti. Lisaks Arno Arrakule käisid seal abiks lendlehti trükkimas kaks meest Võrust, kes osutusid julgemaks kui dissidendid, üks neist oli Ain Saar.

Ants Pindis:

“...samal ööl (17.01.88) tööl olles kirjutasin Ettepaneku Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks oma kaasaskantaval kirjutusmasinal ümber, nüüd juba 14 nimega. Järgmisel hommikul andis minu pool sellele esimesena allkirja M. Vilu ning V. Väärtnõu ja Ä. Orula sõitsid minema. Andsime neile kaasa M. Viluga kahepeale kirjutatud Võru poliitiliste arengute järgmise osa. Nagu juba esimese, luges sellegi raadiojaama Vaba Euroopa Eesti toimetuse juht Toomas Hendrik Ilves isiklikult eetrisse korduvalt. Sellel viimasel korral tõid nad kaasa ka kuulsad "nõukogudevastased" lendlehed. Lendlehtede levitamise kohta algatati 2. veebruaril suure meediakäraga kriminaalasi, mis aga hiljem vaikselt vaibus.

Minu arvates oli lendlehtede tekst liiga räige ja seetõttu ma nende levitamisega ei tegelenud. Klubi liikmetest levitasid V. Väärtnõu algatusel valmistatud lendlehti minu teada A. Jäger ja A. Tamra.^viii

Tartu rahu

Seoses Tartu rahu aastapäevaga valmistas Väärtnõu ette pika kõne, mille ta pidi ülikooli aulas ette lugema.

Teel Tartusse peeti Väärtnõu auto, kus istusid ka Orula ja Nõmm, kinni KGB poolt. Kuna aga KGBl polnud orderit nende vahistamise kohta, viidi kõik Paide miilitsasse, kuhu veeti kohale hommikumantlis prokurör, kes kirjutas orderi Väärtnõu vahistamiseks ja läbiotsimiseks. Auto otsiti läbi ning kuna midagi ei leitud, lasti nad minema.

Väärtnõu arreteeriti õhtule Tartus sel momendil kui ta hakkas liikuma ülikooli poole Lage Pareki korterist Tartus, kus ta õhtust esinemist oodates oli istunud terve hommiku, käies vahepal veel kord Jüri Adamsi pool seoses ERSP asjadega.

Tänavale astudes kihutas miilitsaauto talle kõrvale ning küsiti – kas Väärtnõu. Ei, ma ei ole, vastas Väärtnõu. Hetke pärast saabus ka teine miilitsaauto, ning ta tiriti nende autosse. Väärtnõu viidi Tartu miilitsajaoskonda, pandi istuma ülema tuppa kus oli telekas ja küsiti kas teed tahate. Küsimusele, milles on asi ja miks teda kinni võeti ning sinna veeti, öeldi vastuseks et käsk tuli Tallinnast, et Väärtnõu tuleb iga hinna eest kinni pidada ja ta ei tohi sattuda ülikooli aulasse – las istub kinni kuni üritus on läbi. Teises toas istus samal viisil Erik Udam.

Vello Väärtnõu kirjutatud teksti luges ülikooli aulas ette Eke-Pärt Nõmm, kellele Väärtnõu oli enne andnud vastava käsu tema kirjutatid kõne ette lugeda, juhuks kui teda ennast arreteeritakse. Eesti meedias ilmunud artiklid väidavad aga ülikoolis peetud kõne autoriks Jüri Adamsi või Eke-Pärt Nõmme, mis on vale.

Väärtnõu kohtumisest teadlastega

„Läksin Sakalasse teadlastega kohtuma et rääkida ERSPst ja plaanidest. Seal keegi istus saalis mu kõrvaleja küsis , kas sul on argumente selle kohta mida sa teed Eestiga ja ERSP ga? Jah, vastasin, mul on selleks täielik õigus ja lausa kohustus siin esineda, vastasin mina, kuna mu vanaisa ja isa olid EV kodanikud, st. et ka mina olen Eesti V kodanik. Nagu me teame, kodanikuks saamisel antakse tõotus olla riigile truu ning kaitsta oma riiki kui vaja. Mulle räägiti väiksest peale et juriidilisest järjepidevusest tulenevalt olen ka mina Eesti Vabariigi kodanik ning et kodaniku vanne laieneb ka minu peale, selgitasin küsijale.

Et minu vanemad ja vanavanemad olid ausad ja korralikud Eesti kodanikud, selle kohta andis mulle teada ka KGB uurija Movtshan, öeldes et ma kasvasin nõukogude -vastases peres ning olen oma pere produkt; ja et geenid mõjutavad mind rohkem kui nõukogude haridus ja propaganda. Kahjuks Eesti praegne vabariik avastas et mul polegi vanemaid.

Peale väljasaatmist kui läksin Stockholmi Eesti saatkonda, soovides saada Eesti kodakondsust, väitsid saatkonna töötaja ja ka saadik mulle, et Kuressare arhiivis polnud midagi mu vanemate ja vanavanemate kohta, seepärast polevat mul õigust Eesti kodakondsusele, sest ma ei saa oma pärinevust kuidagi tõestada.

Praegune Eesti Vabariik leiab, et ma ei kuulu Eestile ega oma Eestiga mingit seost. Seda on näha Eesti uues ajaloost – nad on mu ära unustanud. Saatkonnast lahkudes leidsin, et peaksin olema ala-arenenud kui tahan olla sellise riigi kodanik koos nendega, kes kiidavad praeguseid kommuniste.

Mul on piinlik et tegin ERSP, mille MRPAEG koos väliseestlastega põhja lasid.

TA majast Sakala tänaval viid mind ära KGBga enne kui ma rääkima sain hakata ja osalema dispuudis teadlastega. Nii võeti minult sõnaõigus, mis oli mulle mõeldud.“

Väljasaatmine

10. veebruari hommikul sõi Väärtnõu kodus hommikust koos Natali ( Väärtnõu abikaasa) ja Ennuga, kui uksele koputati ning sisse tulid 6 KGB-last, käskisid tal passi ära anda ning teatasid, et teda saadetakse Nõukogude Liidust välja .

Selle peale uuris Väärtnõu, et kui ta tahtis 17 aastaselt ära minna, pandi ta 3 aastaks põhja vangilaagrisse, miks nad siis nüüd alles mõtlesid asjaloo enda jaoks selgeks?

Seepeale viidi Väärtnõu mingisse vanalinna hoonesse, kus pass ära võeti ning paberilipakas koos pildiga asemele anti. Seejärel sõidutati ta otse lennuväljale ning saadeti esimese lennuga Moskvasse. Kuna Väärtnõu nõudis ka Natali ning Eke-Pärdi kaasavõtmist, tõsteti lennukist maha veel paar inimest, nii pääsesid ka nemad lennule.

Moskvas viidi Väärtnõu Rootsi saatkonda, kus ta lahkelt vastu võeti ning öeldi, et nad juba teavad temast ja ta tegemistest Moskvas. Seal kohtus ta Dag Harteliusega esimest korda, kes oli tol ajal Moskva saatkonna esimene sekretär. Tema vahendamisel sai Väärtnõu Rootsi elamisloa 10 minutiga, ilma et oleks kunagi Rootsi pinnale astunud. Hartelius ootas teda ka järgmisel päeval lennujaamas ning saatis isiklikult lennukini, et olla kindel Väärtnõu Rootsi jõudmises.

Vello Väärtnõu:

„Lendasin Moskva -Stockholmi lennukiga Rootsi. Arlanda lennujaamas oli vastas suur rahvahulk, sh. ka väliseestlased, kes rõõmsalt väikseid sinimustvalgeid lehvitasid, ja ütlesid tere tulemast vabasse maailma, ning pärast haletsesid, et näe, represseeritu, kiilakaks ka veel aetud. Pidin neile pettumuse valmistama, juusteta olen juba ammu budismi, mitte riigivastasuse pärast. ”

Pressikonverentsil lennujaamas sai Väärtnõu tuttavaks väliseestlase Alex Miilitsaga, kes oli tol ajal BBC korrespondent Stockholmis ning kes hiljem tegi Väärtnõuga ka kahetunnise otsesaate BBCle. Lennujaamast viidi Väärtnõu Eesti majja, kus toimus kohtumine kohalike väliseestlastega ja Carl Bildt esines kõnega. Nagu ütleb Väärtnõu, vedas Jaak Jüriado teda nagu lammmast järgneva paari nädala jooksul mööda Rootsit kõnelema erinevatele kohtumistele, mis päädis suure kogunemisega Stockholmi raekojas vabariigi aastapäeva tähistamiseks, kus ta kõne pidas ning tervitusega esines ka Carl Bildt. Pärast Väärtnõu Stockholmi saabumist helistas talle Eesti Majja korduvalt kuu aja jooksul, mitu korda päevas Vaba Euroopa raadio toimetaja Toomas Hendrik Ilves, kes õnnitles Väärtnõud ja ütles, et murdis Vene karu selja.

Tekib küsimus, kas T.H. Ilves mõtles juba siis Eesti presidenditoolile, kui küsitles Vello Väärtnõu teemal ERSP ja vaba Eesti?

Väärtnõu elas kuu aega Eesti majas, ning seejärel viskasid väliseestlased ta sealt välja, põhjuseks tema kõnelus Jüriadoga rahade saatmisest Eestisse EVVA koosolekul, ja kuna Jüriado võttis lehtedelt endale raha kui nood tegid intervjuusid Väärtnõuga. Seda sai Väärtnõu hiljem teada Alex Miilitsa käest.

Märtsis 1988, saabus Marju Lauristin koos ühe meeskodanikuga Rootsi kohtuma Väärtnõuga, ja rääkima temaga Eesti tulevikust. Lauristinil oli põhiküsimuseks, kas Väärtnõu juba moodustab uut valitsust. Kuna kommunistid ei teadnud, mis juhtuma hakkab, kartsid nad ilmselt otseseid riiklikke repressioone, mille ERSP oleks võinud nende vastu ette võtta.

Kuid Väärtnõu keeldus asjast rääkimast, sest teda ei huvitanud võimul olemine. Kuna Lauristin oli ja on kommunist, siis oli raske ühist teemat leida. Kohtumisel, mille Väärtnõu endale lindistas, osales mitu inimest, nende seas Ärvi Orula, kes elab nüüd Austraalias. Pärast seda Stockholmis toimunud jutuajamist moodustati aprilli lõpus 1988. aastal Rahvarinne.

Vello Väärtnõu:

„Ma helistasin Nõrgukesele peale väljasaatmist nädalate jooksul pidevalt, ja rääkisin et tehke partei ära. Aga Nõrguke teatas tähtsalt, et ajame asja omamoodi edasi aga mitte sinu moodi, tal pole eriüksuseid vaja. Nemad teavad kuidas ja mida teha. Küsisin, et kui te ei teadnud alguses mida ja kuidas teha Eesti iseseisvaks, siis kuidas te nüüd selle peale tulite? Selle peale viskas ta toru hargile ning pärast ta ei võtnud enam minu kõnesid vastu. Samamoodi helistas mulle TH Ilves Vaba Euroopast pidevalt. Juba siis tekkis mul tõrge kõige selle vastu.“

Seejärel järsku kõned Stokholmi lakkasid, tundus et keegi otsustas et Väärtnõuga pole mõtet enam tegemist teha, ja sellepeale visati Väärtnõu ka Eesti Majast välja. Kui Tiit Madisson saabus Rootsi, siis talle osteti kohe korter. Järelikult hindasid väliseestlased enam Madissoni aktsiooni kui rahvusvahelist pressikonverentsi ERSP kohta. Tundub, et nii eestlastele kui väliseestlastele meeldivad rohkem massiüritused kui ideed, parteid ja poliitikad, rääkimata iseseisvusest.

Nii kummaline kui see ka pole, siis peale ERSP ettepanekut Väärtnõu poolt, ei olnud Eestis ühtegi gruppi, kes oleks sel ajal olnud võimeline välja tulema Eesti iseseivuse ideega. Vaadatates kuidas nüüd ajakirjanduses ja raamatutes ajalugu käsitletakse, kuidas kõik nö. õõnestasid seestpoolt ja salaja. siis tundub nagu oleks Väärtnõu käinud pressikonverentsi Moskvas tegemas koos Arnold Rüütliga....

Vello Väärtnõu:

„ See on rabav kuidas eesti rahvas armastab lolle kommuniste, mul on piinlik eestlaste pärast. Nad andsid initsiatiivi kommunistidele, kellel olid vanad sidemed, riigi rahandus käes ja nii tehti partei alles 6 kuud hiljem. Mina tegin partei ja pärast seda hüppasid nad minu tehtud paati ja hakkasid uhkelt sõudma.

Peale minu väljasaatmist said Bush ja Gorbachov kokku Jaltas, kus lepiti kokku et Nõukogude Liitu ei lõhuta, struktuurid jäävad samad, ja saab olema nö. kommunistlik kapitalism.“

20. augustil asutas 104 inimest Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

MRP-AEG sulandus juba täielikult ERSP koosseisu, ka MRP-AEG Infobülletään lakkas peagi ilmumast.

ERSP kongress 1989

Kui Väärtnõu tuli esimest korda tagasi Eestisse, läks ta kohe Pärnastele külla, et rääkida partei asjadest. Pärnaste teatas talle, et kõik on tehtud ja organiseeritud ning partei valmistub võidukäiguks valitsuse vastu. Sellest Pärnaste jutust võis aru saada, et ERSP enam Väärtnõud ei vaja, aga ta võib Väärtnõu liikmeks võtta - et Väärtnõu on ajast maha jäänud poliitilises mõttes ja ei teadvat enam mida teha. See viib vägisi mõttele et isegi kommunistid olid ausamad, sest Lenin sai oma idee eest parteipileti nr.1. Seepeale leppis Väärtnõu kokkusaamise ERSP liikmetega Lihula ringkonnas Peeter Differti kaasabil, kes omal ajal koos oma naise Helega jagasid Lihulat Virtsuni Taola tehtud lendlehti iseseisvuse kohta. Sellele kokkusaamisele läks kaasa ka Pärnaste, ja Väärtnõu rääkis mitu tundi seltskonnale kes nö. tegid ERSPd.

Vello Väärtnõu:

„Teatasin neile et partei peab tegutsema ning võimule pürgima, mitte niisama vahtima. Mitte looma kodanike komiteesid ja jagama passe. Selleks pole vaja muud kui gruppi EV õigujärgseid kodanikke ja nende avalduse põhjal kuulutada ametlikult välja valimised.

Seepeale teatati mulle, et ma ei tunne asja ning olen ajast maha jäänud. Ühesõnaga mulle tehti selgeks kollektiivselt, et mul on parem Rootsis istuda. Siis ma lahkusin, ning Pärnaste näis olevat kohtumisega rahul.“

Mõne aja pärast seletas Pärnaste Väärtnõule, et ta peab kohtuma Tunne Kelamiga, kes töötas tol valvurina Ranna sovhoosi kanalas. Nii jalutas Väärtnõu mitu tundi koos Kelamiga ringiratast ümber kanalate, käidi maha oma 7 kilomeetrit mil Väärtnõu rääkis Tunnele poliitika Ast ja Bst, ning mida tuleb ERSPga ette võtta.

Estonia teatris pidi toimuma ERSP kongress ja Väärtnõu oli kutsutud sinna kõnet pidama. Ta kirjeldab sündmusi järgnevalt:

„Ma pidin esimesena kõne pidama. Tulin õigel ajal, võtsin istet ja kui kongress algas, avati uksed kust marssis sisse suur rongkäik kristlasi kiriku lippudega. Mõtlesin siis – milline ajaloo võltsimine ERSP poolt! Kujutasin ette, et uksest sisse oleks pidanud marssima budistid.

Budistid olid need, kes tegid ERSP ettepaneku, kes trükkisid lendlehti ja jagasid laiali mööda Eestit. Kaks budisti ja üks mittekristlane sõitsid Moskvasse pressikonverentsile mis kuulutas Eestile iseseisvust. Tol ajal ei näinud ma ühtki kristlast. See oli hetk, mis pani mõtlema kristluse kahepalgelisuse üle ja sellele kui innukalt nad aitavad kaasa ajaloo võltsimisele. Tõusin püsti ning läksin saalist minema. Sain aru et ühe ilusa idee projekti ning teostuse keerasid dissidendid ja eestlased koos kristlastega kannikasse. Sellega lõppes minu poliitiline tegevus Eestis.“

Pärnaste kirjutatud ERSP raamatus pole sõnagi budistide osast, ja sellega on Pärnaste suurelt kaasa aidanud Eesti ajaloo võltsimisele. Pärnaste ise on vahetanud parteisid maandudes viimaks EKREsse kus ta on koos esikommunisti Arnold Rüütliga. Kus on Pärnaste põhimõtted, tekib küsimus? Vahetuvad maailmavaated budistist kristlaseks ja poliitilised põhimõtted samuti.

Pole imestada, et juba 1989. aastal ERSP tunnustas ametlikult kristlikku kirikut. ERSP 1989.aasta programmis punkt 7 mainitakse kiriku integreerivat osa Eesti ühiskonnas: ”Kirikul on asendamatu missioon viimase poole sajandi jooksul tekkinud aatelise ja eetilise tühiku täitmisel, rahva vaimses ja kõlbelises taassünnis, igaveste väärtuste ja tõdede juurdumiseks.”

Kiriku juhtivat osa ja palvetamise kasu mainib aastaid hiljem ka Tunne Kelam:

” ERSP kaugeleulatuvate taotluste edu on allakirjutanu arvates seotud sellega, et see erakond alustas oma eksistentsi kirikus palvega. Sama tava jätkus ERSP suurtel kokkutulekutel – kõik need algasid ja lõppesid pöördumisega Kõigekõrgema poole ning tänuga Tema abi eest. Sellegi ürituse lõpetas meie Tallinna praost palvega, paludes õnnistust niihästi ERSP pärandile kui ka seda kajastava raamatu levikule. Ja veel üks tähelepanek, raamatus on Jaan Tammsalu koostatud ülevaade eesti vaimulike osast ERSP tegevuses.”^ix

Tekib küsimus, millist osa vaimulike tegevusest Tammasalu seal kirjeldab…

Eve Pärnaste astus ERSPst välja juba 1993. aastal ja 2. detsembril 1995 lakkas ERSP eksisteerimast ühinemise läbi Isamaaga. Sel ajal näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%.

20 aastat hiljem, aastal 2009 esitas Isamaa ja Res Publica Liit patendiametile taotluse registreerida enda nimele Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei kaubamärk ja aasta lõpul registreeris Patendiamet IRLi nimele nii sõnaühendi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei kui ka lühendi ERSP.

Seda nimetatakse intellektuaaalse omandi nahhaalseks varguseks, sest Väärtnõult kui selle idee ja sõnastuse autorile ei küsinud keegi selleks luba, samuti ei vasta IRL asjamehed tema mitmetele järelpärimistele.

Taas hõivatud budismiga

Peale 1989 aasta ERSP kongressi loobus Väärtnõu poliitilisest tegevusest ning keskendus taas budismile. Ta elas aastaid Himaalajas, õppis Tribhuvani ülikoolis ning Nepaalii kloostrites Kathmandus, hiljem veetis 8 aastat ritriidis budistlikke praktikaid tehes.

2005 aastal alustas Väärtnõu esimese eestikeelse budismi entsüklopeedia loomist, mis sisaldab hekel 2300 artiklit, pluss terminoloogiat.

2007. aastal toimus tema esimene rahvusvaheline konverents Budism ja Põhjala, mis peeti Tallinna ülikoolis. Konverents kasvas 5 aastaga kolme-päevaseks ürituseks, tuues kokku teadlasi ja budiste üle maailma - Lätist, Leedust, Soomest, St Peterburist, Oxfordist, Nepaalist, Indiast, Mongooliast, Burjaatiast, USAst. See oli esimene akadeemiline konverents Euroopas, mis uuris pöhjamaade budismi ajalugu ning on ainuke omataoline tänapäevani.

Kuidas Eesti tervitas ERSP loojat aastal 2007

2007. aasta suvel, peale 14 aastast äraolekut, läks Vello Väärtnõu tagasi Eestisse kavatsusega rajada sinna 5. stuupa, mis pidi kerkima ta talu juurde Veltsa.

20. augustil arutas Väärtnõu oma Veltsa maamaja trepil koos vabatahtlikega, kuidas ehitada stuupat, kui umbes 40 maskeeritud politseinikku ja K – komandolast, kes kandsid musti maske ja automaatrelvi, hüppasid ootamatult põõsast välja ja ründasid neid jõhkralt.

On tähenduslik, et selline „tervitus” toimus 20. augustil, ERSP loomise aastapäeval, samuti ka selle hilisem kirjeldamine Eesti Ekspressis parimate nõukogulike traditsioonide kohaselt. Nagu rääkisid kohalikud külaelanikud, olid maskis mehed saabunud juba eelmisel ööl, seda oli näha ka nende mudasest olekust kuna nad olid lebanud metsaveerel põõsaks makseeritult juba pikka aega. Miks siis nad ootasid nii kaua ?

Kuna ootamatult läks Väärtnõu koos selle kirjutise autoriga (MB) hommikul vara poodi Lihulasse, ning käis külas ka naabritel, saabudes tagasi alles kell 2 pärastlõunal. Umbruskonnas ei viidanud midagi meestele ja autode hulgale, mis kerkisid hetkega kui jõuti hoovile. See tähendab, et nad olid juba ammu neid maskeeritult oodanud.

Niipea kui Väärtnõu oli tagasi, tõusid maskides mehed relvadega pöösastest välja ja ründasid teda. Neil oli olnud mitmeid tunde aega, et arreteerida poisse, kes olid abiks korrastus-töödel, ja kellest räägiti hiljem lehes, et justnagu neid oli tuldudki sinna otsima. Kuid ei, oodati kuni Väärtnõu saabub. Huvitav miks?

Kõik inimesed, sh Väärtnõu, pandi käeraudadesse ning näoli maha ja Väärtnõud löödi korduval püssiga selga. Politsei väitel otsisid nad relvi, nad otsisid majas ning aias metallidetektoriga mitu tundi ning suundusid siis pööningule. Majast, mis oli seisnud 20 aastat tühjana ja millel polnud enam uksi, nii öelda „leiti“ 70 gr kanepit.

Kõik mehed arreteeriti ja viidi Pärnu vanglasse kusjuures keegi ei seletanud, miks ära viidi ka Väärtnõu, kes ütles hiljem et teda kuulati Pärnus üle kella 4 hommikul. Loo autor (MB) sõitis otsejoones Tallinna Rootsi saatkonda, selgitas juhtunut öeldes et Väärtnõu elu on otseselt ohus. Järgmisel hommikul viis politsei Väärtnõu tagasi Veltsa, kus kaks meest metallidetaktoritega otsisid taas midagi mitu tundi, ning siis uuesti Pärnu vanglasse tagasi. See on ilmselge,et põhjendus korrastustöödel olnud poiste otsimisestleidmisest on jäme vale. Õhtul vabastati Väärtnõu Rootsi saatkonna abiga.

Nii tervitas Eesti Vabariik ERSP autorit Vello Väärtnõud, kes esimesena nõudis avalikult vabadust Eestile. Eestis on võimul endiselt kommunistid ja KAPO, kes on võtnud üle 30 endist KGB töötajat. Seda fakti tunnustatakse ametlikult selgitusega, et need KGB-lased on oma ala eksperdid.

Väärtnõu kirjutas hiljem kaebuse prokuratuuri, kust vastati et kõik sai tehtud nagu vaja ning kõik on parimas korras. Kõïk eesti advokaadid keeldusid asja edasi ajamast, viidates mingitele telefonikõnedele või soovitasid otsesõnu asjast loobuda.

Teadus ja budism

2008. aastal ehitas Väärtnõu valmis stuupa, mis oli aasta tagasi plaanitud. Nüüd on Eestil põhjamaadest ainsana 5 stuupat, mis on harukordne kultuurilooline nähtus Euroopas.

2007- 2011 toimusid Väärtnõu juhtimisel tema iga-aastased rahvusvahelised konverentsid Budism ja Põhjala.

2011. aastal omistas Austraalia valitsus Väärtnõule Distinguished Talent viisa tema elutöö ning teaduslike projektide eest Austraalias, ja Väärtnõu toimetas Austraalias järgnevad 9 aastat, pannes aluse rahvusvahelistele konverentsidele Budism ja Austraalia.

2012. aasta veebruaris toimus esimene rahvusvaheline konverents Budism ja Austraalia, kus teadlasi ning budiste 12 riigist üle maailma, ning peakõnelejaks prof. Lew Lancaster UC Berkeleyst. Tänaseks on see ainulaadne teaduskonverents, mis toob kokku akadeemilise maailma ning budistid üle maailma, jätkunud juba 9 aastat Perthis.

2012.aastal külastas Väärtnõu ülikoole Mongoolias, Hiinas, Taiwanil, Singapuris seoses oma uue projektiga ja novembris 2012 alustas oma Hiina Budismi Entsüklopeediat, mida tutvustas esimest korda avalikkusele Berkeley ülikoolis, ja mida Aasia meedia on nimetanud Sajandi Projektiks algusest peale. Tänaseks on selles maailma suurimas budismi online entsüklopeedias 62 400 artiklit, mis kõik illustreeritud ning lingitud, pluss terminoloogia.

2020. aastal suundus Väärtnõu tagasi Rootsi, kus alustas uut projekti Swedish Buddhist Studies, mis tegeleb budismi akadeemilise aspekti arendamisega Rootsis.

Et Eestis puuduvad vastavad spetsialistid ning Tartu orientalistid on Väärtnõu tegemisi nimetanud külamüstika valdkonda kuuluvaks, siis annaks sõna teadlastele raja tagant, mida nemad arvavad Vello Väärtnõu konverentside ja entsüklopeedia kohta. Siin mõned näited kirjadest, lisa on näha lingil http://www.tibetanbuddhistencyclopedia.com/en/index.php?title=Chinese_Buddhist_Encyclopedia:Support_Letters

Prof. Lew Lancaster, UC Berkeley

Tahan tänada teid esimese Budism ja Austraalia konverentsi eest. Oli hästi korraldatud ja ettekanded puudutasid väga olulisi teemasid, mitte ainult Austraalia jaoks vaid budismi jaoks üldiselt tänapäeva ühiskonnas. Sellest oleks palju abi, kui see tüüpi konverentsi saaks korrata regulaarselt.Teie uus projekt, “Hiina budistlik entsüklopeedia”, on meie uurimuse jaoks põnev väljavaade saada uut ja väärtuslikku ressurssi. Tahaksin kutsuda teid osalema elektroonilise kultuuri atlase algatuse (ECAI) iga-aastasel konverentsil, mis toimub Californias Berkeley ülikoolilinnakus. Meie rahvusvaheline publik on huvitatud kuulma entsüklopeedia plaanidest ja loodame arutada teiega mõtteid, kuidas muuta teie kogutud teave veebis kättesaadavaks kultuurialaste atlaste konsortsiumi osana.

Dr Jürgen Offermanns, Lundi ülikool

Alates 2007. aastast on hr Vello Väärtnõu korraldatud konverentsid „Budism ja Nordland“ oluline ja vajalik panus budismi akadeemilisse uurimisse Balti riikides ja Skandinaavias. Olin 2008. aasta konverentsil osaleja ja hindasin seda kõrgelt, samuti teadlaste esitatud tööde akadeemilist kvaliteeti ja ulatust.

Dr Hakan Wahlquist, Kuninglik Etnograafiamuuseum, Rootsi Teaduste Akadeemia

Olen mitu aastat teinud tihedat koostööd Vello Väärtnõuga ja tema hallatava Eesti Njingmaga. Hr Väärtnõu kõrgelt austatud ja hinnatud algatuse eesmärk on olnud Põhja Euroopa budismi tõsised uuringud. Nendel konverentsidel on sillad ehitatud Baltimaade, Venemaalt pärit teadlaste, ja Skandinaavia maade praktikute ning teadlaste vahel. Härra Vello Väärtnõu on nende tegevuste jaoks usaldusväärne ja pühendunud isik. Soovitan igati toetada Hr Vello Väärtnõud ja Eesti Njingmad nende ainulaadsete tegevuste läbiviimisel. Nad on seda väärt.

Prof. Padmsiri de Silva, Monash ülikool Melbourne, Australia

Töö, mis on tehtud Hiina Budismi Entsüklopeediaga, on väga kõrge kaliibriga ja ma soovitan seda projekti teistele ida-uuringute teadlastele. Olen elanud Austraalias ligi viisteist aastat koos oma regulaarse osalemisega akadeemilises kirjutamises ja konverentsidel, kuid see konverents Budism ja Austraalia oli mulle silmade avajaks teadmiste aardekojast, mis asub Hiina Budismi Entsüklopeedias.

Dr Hema Goonatilake, Sri Lanka Royal Asian Society

Budism jad Australia konverents on suurepärane algatus ida ja lääne vahelise lõhe ületamiseks

Dr Christian Thomas Kohl, University of Education Freiburg

Hiina Budistlik Entsüklopeedia on silmapaistev projekt budismi ajaloos

Dr Yao-ming Tsai, National Taiwan University

Mina, dr Yao-ming Tsai Taiwani Riikliku Ülikooli filosoofia osakonnast, annan juhtimisel oma isikliku ja professionaalse soovituse Vello Väärtnõule ning Budism ja Austraalia konverentsile.

Dr Juha Komppa, University of Oxford.

Budism ja Nordland konverentsid on distsipliinidevahelise kaasamise suurepärased näited midagi sellist, mida kogu maailmas akadeemilistes ringkondades nii sageli räägitakse, kuid tegelikult harva võimalik. Sellisena on konverentsid pakkunud ainulaadse foorumi.

30 aastat hiljem

Mida arvavad ERSP Ettepanekust ajaloolased, poliitikud ja väliseestlased tänapäeval.

Uurides, mida on öelnud Vello Väärtnõu ja tema poolt tehtud ERSP Ettepaneku kohta eesti ajaloolased, selgub, et nad kas ei tea ERSP idee autorit, väldivad teemat, või siis ei oska sündmust hinnata. Siinkohal mõningaid arvamusi, mis pärit kirjavahetusest loo autoriga aastal 2018.

Mart Helme, EKRE, EV siseminister

Ma ei olnud sel ajal poliitikas aktiivne ja ei oska põhjalikumalt kommenteerida.

Pean ERSP loomisest olulisemaks suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist Ülemnõukogu poolt. Aga jah, eks kõik need asjad - ERSP, Loomeliitude pleenum, Kodanike Komiteed jne. põimusid ja täiendasid üksteist ning sillutasid teed pluralistlikule poliitikale ning erinevate erakondade tekkele. Selles mõttes oli ERSP loomine kahtlemata epohhiloov maamärk.

• Kommentaar: rabav on see et ülemnoukogu otsus on Mart Helmele tähtsam kui ERSP algatus. St et ta tunnistas juba siis avalikult kommunistlikku rezhiimi nagu korralik kommunist.

Martin Helme, EKRE, EV rahandusminister

Väga vabandan, ma kardan, et mul lihtsalt pole aega, et korralikult ja sisuliselt vastata.

Rein Taagepera, eesti päritolu ameerika politoloog, kandideeris 1992. aastal Eesti presidendiks

Seda sündmust 1/88 ma Californias elades ei märganud.

Ristlaane asendamist Toomega 1/88 ja EMSi loomist 12/87 märkasin, teatava hilinemisega, ERSP-d alles pärast ametlikku loomist 8/88.

Kaarel Piirimäe, eesti ajaloolane, Tartu ülikool

ERSP tähtusest on minu arvates kirjutatud-räägitud palju, oli ju tegu esimese avalikult opositsioonilise parteiga, samal ajal kui hiljem asutatud Rahvarinde deklareeris toetust perestroikale ja võis olla isegi KGB initsieeritud või selle kaitse all. Kahtlemata oli ERSP asutamine sensatsiooniline sündmus.

Jaak Valge, ajaloolane ja poliitik, Riigikogu liige

Ma pean ütlema, et ma ei oska selle tähtsust täpselt hinnata, ei kodaniku ega ajaloolasena. Üldistavalt võiksin ehk väita umbes nii, et Väärtnõu ettepanek radikaliseeris tollast rahvuslikku opositsiooni ja suunas tegutsemisele. Väärtnõud ma ise ei tundnud, ning ei saanud ka pärast tundma. Niisuguseid julgeid inimesi pidi olema, et idee edasi areneks.

Jüri Adams, ERSP asutajaliige augustis 1988, sendine justiitsminister, Eesti pähiseaduse projekti peamine autor

Kuna teie küsimustes on kesksel kohal Vello Väärtnõu nimi, siis pean ütlema, et mina ei ole seda inimest kunagi tundnud, ei siis ega hiljem. Ma ei elanud ka Tallinnas ja mul ei olnud mingit teadmist, mis seal toimus. Ma tea kõige vähematki pressikonverentsist Moskvas jaanuaris.

Mina isiklikult ühinesin ERSP organiseerimise tegevusse alles 1988. aasta aprillis.

Ettepanekule keeldsin alla kirjutamast. Arvan mäletavat, et põhjus oli selles, et ma ei pidanud selle ettepaneku teostamist realistlikuks

• Kommentaar: Väärtnõu kohtus Adamsiga kaks korda, külastades teda Tartus.

Mikko Lagerspetz, poliitikateaduste doctor, Abo akadeemia

Ma eeldan, et ERSP-l oli mõju Eesti kodanike liikumises ja see võib-olla mõjutas selle programmi radikaliseeruvas suunas. See mõjutas omakorda omakorda Rahvarinnet ja Eesti Ülemnõukogu otsuseid alates 1990. aastast.

Ma ei teadnud varem pressikonverentsist. Nii palju kui ma mäletan, puudus see kohalikus eesti ajakirjanduses, mida olen üsna põhjalikult uurinud.

1988. aasta veebruar oli sedalaadi aktivismi jaoks veel üsna varajane, endiselt domineerisid vanad viisid teisitimõtlejatega. Kuid üsna huvitav on see, et väljasaatmine tehti Gorbatšovi isiklikul korraldusel. Võib eeldada, et nii kõrgetasemelist valitsemist pole vaja kaasata. Niisiis muutis välismaise meedia olemasolu ERSP ilmselgelt "tulisemaks" kui teisi "teisitimõtlejaid".

Sirje Kiin, eesti kirjandustealdane ning ajakirjanik

Minu isiklik hinnang on, et ERSP loomine oli oluline ajalooline sündmus, mis lõhkus kompartei üheparteilise süsteemi Eesti NSVs ja seejärel ka mujal liiduvabariikides.

Eve Pärnaste, eesti ühiskonnategelane, poliitik

Minu teada oli partei loomise autor Vello Väärtnõu.

Moskvas pressikonverentsi korraldamise idee oli kaVäärtnõu oma ja korraldas Väärtnõu selle oma Moskva tuttavate sidemeid kasutades. Kuni väljasaatmiseni oli võtmeisik Väärtnõu. See oli esimene avalik ettepanek alternatiivse partei loomiseks NSV Liidus ja kui 20. augustil 1988 partei loodi, oli see esimene alternatiivpartei, mille eeskujul hakati ka mujal parteisid looma - nii et tähtsus on ajalooline.

Lagle Parek,eesti poliitik ja uhiskonnategelane, ERSP esimees 88-92

Tere, saadan Teile parem Eve Pärnaste aadressi, kes kindlasti vastab täpsemalt.

- Mida Te ütlesite tol ajal vastuseks Vello Väärtnõule kes tuli Teie juurde ERSP loomise ettepanekuga?

Tere, ma ei mäleta. Lagle

Andres Mäe , ERSP Tartu Algatuse aktivist ja Sõltumatu Infokeskuse toimkonna liige kirjutab raamatus ERSP Aeg^x:

ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. aastal mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna”, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga.

Dag Hartelius, Rootsi diplomaat

Eestlased kasutasid nii mõistlikult NSV Liidu enda instrumente NSV Liidu vastu^xi

Sir Arvi Hillar Parbo AC FTSE väliseestlane, Austraalia

See oli kahtlemata julge tegu, isegi Gorbachevi ajal, mil olukord Nõukogude Liidus oli vabam kui varem. Kui Rahvusliku Sõltumatuse Partei eesmärgiks oli iseseisvuse taastamine siis see ühtus kõikide Eesti pagulasorganisatsioonide eesmärgiga, kes olid pidevalt hoidnud Eesti vägivaldset annekteerimist Nõukogude Liitu läänemaailma valitsuste ja avalikkuse silmade ees. Uudne ja julge oli see, et seda öeldi nüüd Nõukogude Liidus ja isegi pressikonverentsil Moskvas.

Jüri Estam, poliitik ja ajakirjanik, endine ERSP liige

Jah muidugi oli see (ERSP Ettepanek) oluline ja koguni väga oluline. Oleneb muidugi millise mätta otsast sa vaatad. Kas NSV Liidu tähenduses või Eesti perspektiivist vaadates või globaalses kontekstis. Kui vaadata kroonikat ja kronoloogiat, siis kogu laulev revolutsioon ja kärisemine NSV Liidus said korraliku hoo sisse alles pärast ERSP väljakuulutamist. Praeguseks kipuvad nende sündmuste mälestused rahvusvaheliselt juba tuhmuma. Tol ajal teadis ilmselt päris arvestatav osa rahvusvahelisest üldsusest, et Nõukogude Liidu nö lagunemine või siis selle lagundamine algas Baltikumist, ja et eriti selle protsessi alguses oli Eesti eessammuja. ….Teise erakonna sündimine kompartei kõrvale riigis kus kompartei oli olnud aastakümneid (kardetud) ainuvalitseja - see on väga väga oluline. Mõrade tekitamine monoliiti ja monoliidi enese taganemine seejärel üldisest hirmu kaudu valitsemisest. Kipun olema arvamusel, et ERSP oli usaldusväärsem kui Rahvarinne.

Ükskõik kuidas asjalood tegelikult kõige sellega olid, on üks asi tähtis - esimene mõra midagi pluralismi laadset Nõukogude impeeriumis ilmnes just Eesti kaudu ehk

Tiit Madisson, vabadusvõitleja, Hirvepargi miitingu initsiaator

Vello ja Co initsiatiivil tollal hiigelsuur tähtsus ERSP loomisel, sest vaevalt seda parteid oleks 1988.aasta augustis tekkinud, kui poleks eelnevat tegevust. ERSP oli esimene opositsiooniline partei terves Nõukogude impeeriumis, mistõttu peaks Vello nimi kindlasti minema vähemalt Eesti ajalukku. Paraku lastakse initsiaatorid hiljem karjääriinimeste poolt allavett, sest ega taheta eriti meenutada.

Mai Raud Pähn, väliseesti kunstiajaloolane, Stockholm

Au Vello Väärtnõule, kes alustas suurt organiseerimistööd. On tõeliselt väärt mees. Arvan, et ERSP oli julgete inimeste julge samm, mis aitas inimesel selga sirutada ja viis lõpuks Eesti vabanemisele..

Trivimi Velliste, eesti poliitik

Äsja oli loodud Eesti Muinsuskaitse Selts suure liikmeskonnaga ja ERSP-algatusega liitumine tundus mulle ülejõukäiv, olgugi et tajusin selgelt selle sammu tähendust ja algatajate julgust.

Moskva pressikonverentsist ma sel ajal suurt ei teadnud, aga kindlasti oli see oluline pretsedent. Nõukogude süsteem oli ju rajatud hirmule - igaüks, kes suutis hirmu ületada, muutus süsteemile väga ohtlikuks

Jättes aga terminoloogilise filosoofia kõrvale, tuleb igal juhul rõhutada selle algatuse julgust kartmatust! Ja Kreml muidugi tajus ning tõlgendas seda vastupanu just süsteemi enda seest ja seega üliohtlikuna.

Sander Jürisson, Okupatsioonide muusem

Muuseum on teadlik antud sündmusest, eriti arvestades, et asutamise dokumendile alla kirjutanud 14 inimese seas oli ka meie muuseumi pikaajaline direktor Heiki Ahonen.

Sündmuse ajaloolist tähendust on raske ületähtsustada - oli ju tegemist esimese demokraatliku parteiga Eestis peale poolt sajandit okupatsioone ning seeläbi oluliseks murdekohaks protsessis iseseisvuse taastamise teekonnal.

Pöördelistel aegadel üheks liidrirolli astunud inimesena tuleb talle aga kindlasti tunnustust avaldada julguse ja pealehakkamise eest. Iga indiviidi initsiatiiv niivõrd keerulistel ja ajaloolistel hetkedel väärib esiletõstmist ning äramärkimist.

Gorbatšovi käik Väärtnõu NL-ist välja saata ...eks see on teistpidi ka mõneti riigijuhi poolt tahtmatu) tunnustus Väärtnõu tegevusele, vastates sellega ka Teie eelpool kõlanud küsimusele mõjust Nõukogude Liidule laiemalt.

Marek Tamm, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor

Oskan vaid öelda, et Eesti kontekstis oli ERSP loomine kindlasti väga hea ja oluline samm, millel on olnud suur mõju Eesti arengule viimase pea 30 aasta jooksul.

Ian Cook, Murdocki ülikool, Austraalia, poliitika ja poliitilise filosoofia professor

See sündmus viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Gorbatšovi ajastul oli Nõukogude Liidus põhjalikke muutusi. See ei olnud aga selline, milles opositsiooniparteisid salliti, ja ERSP oli Gorbatšovi jaoks liiga kauge samm. Tema juhtimine oleks nõrgenenud, kui ta ei oleks reageerinud. Selle sündmusega seotud Nõukogude Liidu lagunemise oht muutis selle liigutuseks, mida Gorbatšov ei saanud lubada. Need inimesed, kes näitasid, et nad olid piisavalt julged, et avalikult rääkida ja tegutseda Nõukogude juhtkonna vastu, olid ajaloolises mõttes määravad.

Ilma üksikisikuteta, kes olid valmis võtma endale tohutu riski, seades end vastupanu esiotsa, poleks juhtunud seda, mida nii paljud inimesed tahtsid.

Mart Nutt, eesti poliitik ja ajaloolane

Loomulikult oli ettepanek ERSP loomiseks tol aja õigeaegne ja vajalik. Ma ei ole aga kursis V. Väärtnõu rolliga selles protsessis.

Mart Laar, eesti poliitik, ajaloolane

Kindlasti ajalooline ettepanek, kuna tegi kogu NSV Liidu jaoks otsa lahti

Pertti Grönholm, Turu ülikool, Euroopa ning maailma ajaloo professor

Väärtnõul on tõesti olnud erakordne elu ja tema tegevus Nõukogude Eestis on tõesti väärt lähemat uurimist.

Jaak Valge, Eesti ajaloolane Tallinna Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut

Üldistavalt võiksin ehk väita umbes nii, et Väärtnõu ettepanek radikaliseeris tollast rahvuslikku opositsiooni ja suunas tegutsemisele.

Niisuguseid julgeid inimesi pidi olema, et idee edasi areneks.

Silver Tambur, Estonianworld toimetaja

Hindan tema ( Vello Väärtnõu) tegu väga, ERSP-l oli tollal väga oluline roll Eesti ühiskonnas. Gorbatchov ilmselt kartis seda initsiatiivi, tundub loogiline järeldus.

Toomas Karjahärm, Eesti ajaloolane, TLU õppejõud

ERSP oli radikaalne rahvuslik partei, kes esimeste hulgas pooldas täielikku riiklikku iseseisvust, püstitas avalikult eesmärgi EV taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel, oli Gorbatšovi pakutud liidulepingu vastu. Iseseisvust taotledes mõjutas ERSP, kogu ühiskondlikku liikumist Eestis, andis ideid ja eeskuju teistele tekkivatele parteidele ja liikumistele, oli omamoodi teerajajaks ja julgustajaks.

Sündmused Eestis muidugi mõjutasid NL saatust, aitasid kaasa selle lagundamisele, olid eeskujuks mujal toimuvale vabadusliikumisele.

Ants Pindis, vabadusvõitleja, Võru Muinsuskaitse klubi asutajaliige^xii

ERSP loomise ettepanek oli hästi läbimõeldud poliitiline samm.. Ka ettepaneku avalikustamisele järgnenud võimude peataolek näitas kui osava käiguga hakkama saadi. Ebamäärases olukorras ei suutnud võimud tükk aega selgemat seisukohta võtta, alles veebruari keskel anti ideoloogiline vastulöök ajakirjanduses.

Võib väita, et ettepanek ERSP loomiseks oli detonaator, mis lõhestas EKP, sundis reformikommuniste reageerima Rahvarinde loomisega ja viis edasise arengu tulemusena kompartei lagunemiseni ning demokraatliku korra kehtestamiseni Eestis.

Tartu teisitimõtlejad ei suutnud omas ajas mõista ERSP loomise tähendust ja selles peituvaid võimalusi ning ei ühinenud ettepanekuga. Murrangulise tähtsusega ettevõtmise algatamise aust ilmajäämise tõttu on Viktor Niitsoo tagantjärele ajakirjas Akadeemia püüdnud selle sündmuse tähtsust vähendada, laskudes sealjuures faktide väänamiseni.

Jüri Lina, väliseestlasest ajakirjanik, Rootsi

Vello Väärtnõu ERSP loomise ettepanek oli väga oluline rahvusvaheline sündmus, sest esimest korda ilmus avalikult kompartei kõrvale alternatiivne pollitiline organisatsioon.

Gorbatchov saatis Väärtnõu Nõukogude Liidust välja, sest Nõukogude võimurid ei suutnud seda sammu taluda. Säärane indiviid ja teisedki ERSP asutamisega seotud isikud otsustati impeeriumist välja saata.

Vello Väärtnõu initsiatiivi ERSP loomiseks oli igati väärtuslik initsiatiiv. Kodanike initsiatiivi pidaski NLKP kõige ohtlikumaks nähtuseks.

Mati Kiirend, dissident

ERSP loomisel oli Väärtnõu initsiatiivil suur katalüsaatori roll. Ja see roll osutus väga õigeaegseks ning põhjapanevaks edasiste arengute suhtes

Inno Tähismaa, ajakirjanik

Kindlasti on Vello roll nii ERSP loomise kui NSV Liidu lagunemise ja Balti riikide taasiseseivumise juures väga suur, et mitte öelda otsustav. Nimelt oli ERSP selgelt iseseisvusmeelne, erinevalt Rahvarinnetest, mis loodi nö jälgede segamiseks ja ERSP-le vastukaaluks, perestroika toetuseks.

Iseseisvuslased olid põlu all, kuni Moskvas toimus putš ja teisiti enam ei saanud, kui iseseisvus välja kuulutada. Pärast seda võttis kogu au ja loorberid omale Rahvarinne, kuigi iseseisvuse eest oli võidelnud ERSP. Parek lasi iseseisvuslased mutta tampida.

Tolle pressikonverentsi kohta minu teada Eesti ajakirjanduses midagi ei ilmunudki, sellest sai kuulda ainult Ameerika Hääle ja raadio Vabadus vahendusel. Nimelt võimud ei tahtnud, et keegi midagi üldse teaks, et selline asi nagu ERSP on olemas

Mart Laar, eesti ajaloolane ja poliitik

Sellisel hetkel ausalt ning avalikult algatada end kogu senise süsteemiga opositsiooni seadev registreeritud liikmetega poliitiline erakond, mis asub nõudma Eesti iseseisvuse taastamist, tähendas vabatahtlikult enda arreteerimise määrusele allakirjutamist.

See julgus on tagantjärele vaadates kõrgemat tunnustust ja austust väärt. Lihtne on tagantjärele kuulutada, et 1988. aastal oli veel «vara» nõuda iseseisvuse taastamist või et rääkides suveräänsusest, mõtlesime me tegelikult iseseisvust.

Seda enam tuleks aga tunnustada neid, kes ei kartnud ning sellega teistelegi tee lahti lükkasid.^xiii

Tunne Kelam, ERSP asutajaliige, ERSP esimees 1993-95

Niipea kui selgus, et poliitilise erakonna asutamine pole enam karistatav, järgnes uute parteide asutamise laine, seda mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal Nõukogude Liidus. ERSP organisatsiooniline struktuur ja demokraatlik põhikiri said mitmeti eeskujuks järgnevatele parteidele.^xiv

Eesti Vabariigi Presidendi kantselei, 2. juuni 2019

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomine Eestis oli märgilise tähendusega ning selle uurimine ja uurimistulemuste laiem rahvusvaheline tutvustamine on väga oluline

Kus on medal ?

Lähtuvalt ülaltoodud EV valitsuse kirjast, on kohane küsida, kuidas on siis praegune Eesti Vabariik tunnustanud ERSP Ettepaneku autorit?

Sellele küsimusele on konkreetne vastus – Eesti Vabariik ei ole Vello Väärtnõud, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei autorit ning praegusele vabariigile aluse panijat mitte kuidagi tunnustanud ega tähele pannud.

Mida mõtles TH Ilves istudes presidenditoolil kaks ametiaega ning jagades medaleid?

Kas kuidagi ei meenunud teated mida luges eetrisse Vabas Euroopas ERSP Ettepanekust ning telefonikõned Väärtnõule? Muidugi mitte, see tekitab võrdlusmomendi kahe inimese tegude vahel.

Ajalooraamatutest on Väärtnõu ja tema tegu, mis hävitas kommunistide perestroika plaani impeeriumit koos hoida, ja mis tõi kaasa Nõukogude Liidu kokkuvarisemise, tahtlikult välja jäetud.

Ka Eve Pärnaste, kes partei oli loomise alguse juures, on Vello Väärtnõu suhtes alatult käitunud, jättes ainsana välja intervjuu Väärtnõuga oma ERSP raamatust, võttes nii ERSP autorilt võimaluse arvamust väljendada.

Ega Pärnaste ja Ilves üksi pole, meie ajaooo võltsimise kohta on väljendatud arvamust pikka aega, lisaks kaovad arhiividest materjalid ning isegi vanad ajalehed.

Jaak Allik kirjutas juba aastaid tagasi artiklis ”ERSP ja Rahvarinne – 20 aastat hiljem:”

” Kindlasti oleks aga tahtnud kogumikust leida viidet ERSP loomise idee algatanud ning selle kangelaslikult välisajakirjanduseni viinud Vello Väärtnõu, EkePärt Nõmme ja Ärvi Orula saatuse kohta, sest kahte viimast ei leia me koguni ER SP-laste ridadeski.

On üsna kummaline (ja vajab ehk selgitustki), et terve rea taasiseseisvumises olulist osa mänginud ERSP tipptegija teened on kolm presidenti jätnud ilma igasugusestki tunnustusest (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, ka Kaitseliidu taastaja Kalle Eller). Teades aga, et kui 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt hääletanud pälvisid Arnold Rüütlilt topeltordenid...^xv

Jyri Kraft, kirjutab 2018 aastal:^xvi

Mind hämmastab, kuidas juba meie eluajal tehakse ajalugu häbematult ümber. Ajaloo ümberkirjutajad, meie põlvkonna saavutuste pisendajad otsekui ei arvestaks ennast kergitades, et sündmustes osalenud püsivad visalt elus… Nüüdsel ajal käib endale ordenite ja kõrgete ametikohtade jagamine mängeldes.

Endel Ratas, vabadusvõitleja , ERSP Ettepanekule allakirjutaja keeldus teenetemärgist:

«Tänan Eesti Vabariigi presidenti Valgetähe teise klassi teenetemärgi mulle omistamise eest. Kahetsusega pean teatama, et loobun autasust, sest pean enda au ja väärikust solvavaks protseduuris, kus endistele okupatsioonivõimu teenritele ordenid rinda riputatakse.

Mina tunnen, et läbi ajakirjanduse on minu au ja väärikust riivatud juba selle tõttu, et mind on pandud teenetemärkide nimistusse, kus on ka terve rida okupatsioonivõimu endisi teenreid. Ma pean seda väga alandavaks, rääkimata autasu vastuvõtmisest. Mulle tundub, et püütakse kirjutada uut Eesti ajalugu noortele inimestele, kes eelnevatest sündmustest ei tea. Nüüd püütakse puhtaks pesta ja ära segada dissidentide või vabadusvõitlejatega need endised võimulolijad.”^xvii

Andrus Norak:

Minule meenusid aga inimesed kelle tunnustamisest pole midagi kuulda olnud. Näiteks Zivert Zoldin, kelle vabastamist kunagi väga häälekalt nõuti. Või Vello Väärtnõu, Ekke- Pärt Nõmm ja mitmed teised.

Kus on kuldne vabadusrist või esmajärguline valgetähe orden neile inimestele?

Millal kavatsetakse neid inimesi autasustama hakata? Ilmselt on selleks teist järgmist presidenti tarvis.. Vajame uue Eesti Vabadusliikumise mikroajalugu, mis tunnustaks tõepoolest neid inimesi kes tegijad olid, mitte “tegijate” poolt solgitud järjekordset ametlikku ja väänatud ajalooversiooni.Punanomenklatuuri esindajad on ilmselgelt tüdinud end halvasti tundmast ja nii ongi nad hiljutise ordenisaju toel pealetungile asunud ning soovivad ei enamat ega vähemat, kui endi täielikku rehabilitatsiooni.

Vähe sellest, kui keegi teine selle peale ei tule, siis aitavad nad meil sedagi meelde tuletada, et just nemad taastasid Eesti Vabariigi. Just seda ei tuleks neile mitte mingilgi tingimusel võimaldada.

Nad olid, on ja jäävad süüdi, otsesemalt või kaudsemalt, loendamatutele inimestele teenimatute kannatuste valmistamises.^xviii

Toivo Kallas, arhitekt

Võibolla poleks vaja kõike seda enam meenutada, kui meie massiteabevahendeis viimasel ajal poleks tugevnenud tendents tolleaegsete eestlastest kollaboratsionistide tegevust idealiseerida, kujutada seda vaid rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise vajadustest tulenenuna.

Eesti Vabariigi kodanikuna oli mul piinlik kuulda või ajalehest lugeda, kuidas meie, lähiminevikus lääneriikide sekkumist “Balti küsimuses” Nõukogude Liidu siseasjadesse tauninud president õpetas möödunud aastal välisvisiidil võõrustajaile meie lähiajalugu. Ma muretsen tulevaste põlvkondade võimaluse pärast olnut objektiivselt uurida, sest võimulolevate kommunistide juhtimisel toimuv ENSV hiiliv taastamine on jõudnud otsaga arhiividesse, kus isikuandmete kaitse sildi all on algamas uus dokumentide salastamislaine.”^xix

Kokkuvõtte asemel

Vello Väärtnõu jutustab

- Eve Pärnastest ja Viktor Niitsoost

„Eve Pärnaste osales tegevustes tegemasinakirjutaja ning telefonile vastajana, tal polnud otsustusõigust. Tol perioodil oli ta budist, mille ta nüüdseks on ta vahetanud kristluse vastu. Muutusid religioossed põhimõtted, muutusid ka poliitilised seisukohad, millest järeldub et Pärnaste on alati religioosse ja poliitilise prostituudi rollis.

Pärnastet nägin esimest korda Tartus, siis kui ta askeldas sots-laboris , Tõistre suvilas , lähemalt me ei suhelnud. Hiljem puutusin temaga lähemalt kokku kui ta oli Andres Ehini sekretär, ja kuna ta oli masinakirjutaja siis näis ta kasulik olevat, et trükkida mulle mingeid asju. Otseselt suhtlesime Kiek in De Kökis Pärnaste näitusel, kus olin koos Jüri Arrakuga kes tol ajal pidas mind enda sõbraks. Näituse järelpeol puutusin esmakordselt kokku ka Erik Udami ning Endel Ratasega, mõlemad tundusid mulle arukad ja sümpaatsed. Et Ratas tundis huvi zoroastrianismi vastu siis panin talle hüüdnime Pimedus ja Valgus kuna zoroastrianismis öeldakse, et 1000 aastat valitseb maa peal valgus ja 1000 aastat pimedus. Sellest edasi arenes ka tutvus Pärnastega. Kuna mina tegelesin budismiga ja olin nö. orjastanud hulga noori kes tahtsid budistideks saada, olin ma nad koondanud Taolasse ehk Budistlikku Vennaskonda, kes ehitasid stuupasid koos minuga, tõlkisid budistlikku kirjandust, trükkisid siiditrükis thankasid ( budistlikke pühapilte) ja nö. elavate nõrgukeste budistidena pidi reklaamima budismi Eestis. Seoses sellega oli palju kirjatööd ja ma määrasin Pärnaste ehk Nõrgukese sekretäriks. Tema kirjutas kirju, isegi Dalai laamale, ning vastu tasuti talle kiituste, auavalduste ning sagedast psüühilise toetusega. Miks nii? Nimi Nõrguke, mille talle panin tulenes asjaolust, et Pärnaste pidevalt kukkus kokku psüühiliselt, ja siis oli Pärnastet vaja toetada. Sellega said hästi hakkama minu naine Natali Väärtnõu ja teised naisolevused, kes Taolas liikusid.

Pärast seda kui mind Eestis ning Stokholmi Eesti majast välja visati, tundub et Pärnastet on tabanud amneesia selle aja kohta mil ta oli Taola sekretär. Sekretärina oli ta küllaltki taibukas, aga tal pole kunagi olnud ideid ega loomingulist lähenemist poliitikale.

Nüüd Pärnaste annab ajalehtedes intervjuusid, kus ta on suur isemõtleja ja isetegija, tol ERSP loomise ajal oli ta vaid see kellele öeldi mida ja kuidas teha, kuhu minna jne.“

- kollabrantidest ja Eesti Komiteest

Ülemnõukogu kuulutas välja iseseisvuse ja et Eesti Kongress ja Eesti komitee palusid seda teha Ülemnõukogul, polnud õige. Sest Ülemnõukogu oli okupatsioonivõimude organisatsioon, olemata sellest kas seal keegi mõtles kaastundlikult eesti rahva või selle vabaduse suhtes, mis kahjuks praktiliselt enne välja ei paistnud kui oli selge et neil tulevikku pole. Hollandis, Norras, Prantsumaal ning teistelgi maadel pügati isegi naistel pead paljaks kes sakslastega kokku elasid sõja ajal. See oli küll selgelt mõttetu ja rumal tegu, kuid väljendas rahva suhtumist kollaboratsionistidesse.

Meil Eestis ei ole kunagi räägitud kollaboratsionistidest või nende hukka mõistmisest. Aga oleks pidanud Genfi konventsiooni tutuvustama.

Loomulikult oli suur vahe kas olla reakommunist/kolhoosnik või täidesaatev funktsionäär. Reainimeste puhul ei mõtle ma muidugi mingist karistamisest, vaid pean silmas funktsionääre.

Võibolla ei ole ka läänes teada, kuidas nad meil elasid, näiteks tooks lihtsa asja, et vorsti, liha, kurke, tomateid ja Bulgaaria kompotte, rääkimata angerjatest, ostsid nad oma poodidest. Ja sinna teised ei pääsenud. Tavalistes poodides laiusid merikapsa purgid ning vorsti liha ei näinud. Valimiste puhul müüdi rahvale piiritletud kogus viinereid. Ja see on vaid väike näide. Rahad, autod, välismaasõidud olid ladvikule ainult, või siis kaastöötajatele. Nii et nad said eri hüved oma kaastöö eest.

Eesti juhtivad kommunistid, kes tegid otsuseid, ei elanud ainult hästi vaid tegid kuritegusid. Nende üle oleks pidanud toimuma uurimine ja kohus.

Siin olekski õige koht mainida, et ka meie esimene president Meri oli KGB kaastööline, ta tegeles väliseesti asjadega ning kirjutas nende ja oma tegevusest otse KGBle.^xx Lennart Meri isa Georg oli küüditaja, tema kohtuprotsessi alustati uuel ajal kuid summutati varsti. Tol ajal kõik kes tegelesid välismaaga, olid seotud, eks seda on raske mõista uskuda neil kes tol ajal ise pealt ei näinud. Nagu meie ei saa põhjalikult tunda endist vabariiki kuna me seal sees ei elanud. Rootsis kui rääkisin küüditamisest, et kuidas tuldi öösel koju järele ning inimesed ära viidi, küsiti suurte silmadega miks te siis politseid ei kutsunud?

Eesti komitees oli kommuniste funktsionääre õigusliku järjepidavuse alusel nagu teisigi inimesi. Paistab, et kommunistid juhtisid komiteede otsust väga osavalt enda kasuks.

Küsimus on, millise partei inimene valib oma arusaamiste järgi, ei saa olla nii et eraldatakse ennase selle partei ideoloogiast ja ajaloost. Kommunistlikul parteil on kohutav ja kuritegelik ajalugu ning on süüdi miljonite tapmises. Kuidas saab põhimõtetega inimese sinna minna ja siduda end nendega?

Kui asendada selles lõigus sõna kommunistlik sõnaga fashistlik , siis kõlab see nagu teisiti ja mitte enam nii süütult. Enamusele näib olevat enesestmõistetav, et natsipartei uued liikmed jagavad vanade vaateid ning on samasugused. Eks siis sama peab kehtima ka kommunistide suhtes. Kommunism lõhestas perekondi, sugulasi ja sõpru. Kahjuks on selle kohta palju näiteid.

Eesti puhul oleks juhtivatel kohtadel töötanud kommunistid poliitikast ja ka juhtkohtadelt kõrvale jääma. Aga mis toimus Eestis, isegi endised KGB tõõtajad võeti teadlikult üle uude vabariiki KAPOsse ja sellest kirjutas ka Eesti ajaleht.

Võidab see, kes võtab initsiatiivi ja ERSP ei võitnud kuna laskis kommunistid valimistele. Neil ei olnud arusaamist, visiooni ja julgust poliitikas osalemiseks, nad kõik tavalised kogemusteta inimesed”

- Viktor Niitsoost

Tundsin Viktorit väiksest peale, ta isa oli mitshman Tsetverikov. Ja väike Viktorgi kandis seda perekonna nime uhkusega aastaid ja spordivöistlustek kus esinesime koos Käisin koos Viktoriga ujumistrennis. Kui tulin tagasi põhjast, nägin Tartus Niitsood, kes tegi ettepaneku osta pudel viina. Selgus et endine kuulus nimo Tsetverikov oli muutunud Niitsooks. Ostsin ja läksime tema poole. Ta ütles et on kindlasti vaja lugeda Solzhenitisit – ütlesin et olen lugenud.

Ta uuris millised poliitilised vaated mul on, vastasin et kõige paremad. Siis seletasin talle, et Verzhaikal, kus ma istusin, olid kõik kriminaalid. Mind peeti poliitiliseks kuna minuga tegeles KGB. Seal oli kogu laager süsteemi vastu - laagri ülem ja nõukogude võim – neisse suhtuti halvast, need olid allapoole igasust arvestust.

Seletasin seda Niitsoole, kuid too oli juba juua täis. Siis lahkusin ja sain aru et mulle ei sobi sõprus alkohoolikutega.

Niitsoo istus kinni selle eest, et kuulutas rahavale, et kavatseb sõita punase Pobedaga Toompeale, mis pani mind mõtlema, et parem oleks olnud teha sini -must -valge Pobeda, mida ma ka ütlesin Viktor Niitsoole.

Miks on jäänud endised dissidendid vait tänapaeval, kas ollakse rahul roosa vabariigiga või puudub raha mida neile maksti Rootsist ? Nemad peaksid ju mäletama, kes millisel ametipostil oli ja mida tegi -rääkis?

- Lagle Parekust

Kohtusin vene kuulsa dissidendi ja luuletaja Ratushinskajaga, ning jutuks tuli ka Lagle Parek. Tema kohta ütles Ratushinskaja, et Lagle hoidis laagris omaette, ühistegevustes rezhiimi suhtes ei osalenud, ja kui teised naisvangid korraldasid näljastreigi, Parek pugis süüa oma kambris. Ja lisas, et Parek ta vabanes kirjutades armuandmispalve, mis on allapoole igasugust arvestust iga poliitvangi suhtes. Sest kirjutades armuandmispalve, loobus ta oma poliitlistest vaadetest. Need olid Ratushinskaja sõnad.

- ja iseendast

„Mulle pole kunagi korda läinud üldsuse ehk massiarvamus. Juba väiksest peast küsiti minu käest - mis on sinu arvamus, ning seletati mis on isiklik seisukoht ja et igal mehel peab olema oma isiklik arvamus. Peab ütlema, et erinevalt Eestist, peetakse mind Venemaal (lihtrahvas ja dissidendid) ja välismaal kangelaseks.

ERSP Ettepanek oli eraettevõtmine millesse kaasasin kaudselt dissidente. Kuna dissdentidel polnud mingit plaani ega mõtet poliitilise võimu võtmiseks kommunistidelt ehk siis iseseisvuse taastamiseks, andsin mina idee massidele viies dissidentide juurde valmis programmi ning plaani kuidas võimu võtta. Parekut huvitas ainult idee kuidas ausammast püsti panna, mida aga siiani pole veel tehtud. Ühesõnaga, tegin projekti mille ka läbi viisin – nii Ettepank, programm ning läbiviimine on minu töö. Need 14 inimest kes Ettepanekule alla kirjutasid, peab lugema kangelasteks sest siis oli sügav Nõukogude aeg aga nemad julgesid anda avalikult allkirja. Inimesed vahetavad seisukohti majanduses, elus, poliitikas, usundites. Mina olen sama vaene hulkurmunk nagu enne.

Mind ei huvita need asjad mida ma olen teinud, vaid mis ma hakkan tegema. Kõige olulisem on alati idee, ja siis selle ellu viimine. Need kümmekond Ettepaneku allkirjastanud inimest pidid selle elluviimisel olema aktiivne meeskond.

Ma paneksin Patarei vangla uuesti üles ja kommunistid sinna okupantide teenimise ja nendega koostöö tegemise eest. Nad olid tol ajal Nõukogude kuldne eliit ja on nüüd samad.

Eesti inimestel on haugi mälu, see hämmastab mind. Ma poleks pannud Arnold Rüütlit, kes räägib vigadega vene keelt ega räägi üldse inglise keelt, tagasi presidenditoolile. Kuid ilmselt on tema IQ kõrgem kui keskmisel eestlasel.

Eestis ei ole poliitilist mälu ega mõtlemist ei valitsusel ega rahval. Ainus, kes suutis pärast ERSP ettepanekut kokku võtta ja tegutseda, oli kommunistlik partei. Ma olin vait ja ootasin 32 aastat, et näha mis toimub, ja see läks nagu alati.

Eesti rahvas oli kommunistidesse kiindunud, see näitab minu jaoks eesti rahva orjalikku meelt”

[edit]

AI translation of the Estonian text. The small Roman numerals (ⁱ to ^xx) are endnote markers of the original; the endnotes themselves are not included in the PDF.

Foreword

Vello Väärtnõu

As a foreword it would perhaps be fitting to set out the reason for founding the ERSP, or rather the problem which at that time made the founding of the ERSP an outright necessity.

I saw in perestroika an opportunity to use it for the good of Estonia, and to do so with the aim of re-establishing the future Republic of Estonia.

But the dissidents give as the reason for my founding the party a need to leave Estonia.

Why not? In that way the opportunity arose to go and study at a university, because under the communist government that opportunity did not exist for me. So the dissidents accuse me of being a bad person because I wanted to study more in life….

I cannot imagine why they were so against my wish to get more education and knowledge after I was expelled. So in my case they held the same position on education as the communists. The one who has shouted about it most publicly is Viktor Tsetverikov/Niitsoo.

My grandfather on my mother's side said that when the Reds occupied Estonia before the war, the biggest shouters and those who sang along were the poluvernikud [half-believers]. At that time I did not grasp the essence of this thought. But now I have noticed that the chronic alcoholic and corner-pisser Tsetverikov/Niitsoo does the same.

While I was at Berkeley University, Prof. Lancaster put forward the thought that I was the only person among millions in the USSR who came up with the idea of breaking up the USSR. It is interesting that the professor did not remark that the fact that I was expelled from the Union had affected my project, the ERSP, badly. He found that it was useful at least in the sense that he and Berkeley University got to know me. For in the 10 years that have connected me with Berkeley, I did not meet a single other Estonian there apart from myself, not even the half-Russian Viktor Niitsoo. I understand that the dissidents resent my having made the ERSP, but in the political sense there were no doers among them. They worked for EVVA and received a salary from there. As far as the ERSP was concerned, I was self-employed. I did it at my own expense and with my own writings.

Is it not shameless behaviour on their part to abuse me after the fact over the ERSP that was handed to them? Instead of thanking me for the political gift made to them, they run me down and abuse me behind my back. Did Eve really think or hope that I would never open my mouth about the ERSP?

At one time Eve Pärnaste got the nickname Nõrgukene [Little Weakling] in Taola, which should characterise her nature well enough, both psychological and intellectual. Perhaps even sexual, because once, when I went with Eve to Aginskoye, I noticed her weakness for a certain person. Oh, that MRP AEG with its weaknesses... In that risky time Taola did a tremendous amount so that today the Republic of Estonia exists. I was told in the West that with my ERSP I brought freedom to Estonia and created the possibility for a new Republic of Estonia to come into being. What is striking is that I was not even given Estonian citizenship when I went to apply for it at the Estonian embassy in Stockholm in 2004.

I find that the dissidents have been extremely helpless in politics; this is shown and proved by the fact that the old uneducated communists came to power again in Estonia. This makes one understand that the Estonian people have the memory of a pike, and that the dissidents, headed by Pärnaste, are falsifiers of history. They should be punished for having helped the communists come to power again in Estonia. Although already before the founding of the ERSP, the MRP AEG was practically unable to do anything in politics.

Another opinion about me, put forward by Jüri Estam, who at that time worked as a journalist in the editorial office of Free Europe, is that Väärtnõu is not intellectual enough to do something like the ERSP. I did not notice that Jüri Estam helped me in making the ERSP project. It is interesting where Estam got his data on my IQ and knowledge.

The most striking thing is that no one writes positively about this deed, but all of them hate my person. In psychology this is called by the word sublimation.

It was pointless to explain my understanding to Eve Pärnaste and the dissidents, who were struggling with all their might to get Moscow to annul the Molotov-Ribbentrop Pact, the MRP AEG. I myself came forward with the proposal and the programme to make a party that would restore independence. Their intellectual limitation in looking to the future was already obvious to me at that time.

In the autumn of 1987 there was no point yet in offering to anyone the idea that moved me to make a party. Not to the dissidents, who were paid money from Sweden for their activities. Not to the people, when in 1987 I spoke in Pärnu with the idea of making a party, because they were demanding white bread and sausage from the communist government. I repeat again: no one at that time was able to come up with the idea of breaking up the USSR.

Many certainly dreamed of it, but no one dared to take concrete steps towards it, not even Viktor Niitsoo and the mother of the Estonian revolution, Lagle Parek, who as a former political prisoner accepted the post of Minister of the Interior.

Ratushinskaya (*a Russian dissident and writer) mentioned this to me, saying that political prisoners should also have ethics. Which perhaps cannot really be said of Lagle Parek. In addition, Parek wrote a petition for pardon to the government, with which she admitted her guilt, and with that the notion of Parek as an ideological political prisoner was reduced to nothing. The money sent from EVVA did not help principles to arise, nor did it help the development of intellect.

And in Estonia there was no person who would have offered the possibility of creating a new independent Estonia. As history shows, the only candidate for that place was me.

Why do I repeat this? Because the people have forgotten it.

That I was expelled is already Gorbachev's merit.

At least Gorbachev appreciated my activity with dignity. Which cannot be said of Estonia.

The same happened to Tiit Madisson, who was expelled, and after which the ERSP was immediately able to give a negative assessment of his person.

One can add here that the MRP AEG died out immediately after my ERSP project and that there was no longer anyone among them who would have offered society new ideas and possibilities in the field of politics. They all rushed at the ERSP.

They simply died out socially, and the money that had earlier come from Sweden for their activities disappeared. So they depended purely on directives arriving from Sweden, in which no initiative for creating statehood was given, and they did not come up with it themselves either. Otherwise they would not have taken the Lutheran church as their friend, because the organisation that had been friendly with the KGB offered them money. So the principle of not collaborating with the KGB's henchmen gave way before the sum of money which the church immediately donated to them. Unprincipled creatures. It seems to be a somehow widespread principle in Estonia that when someone offers money, people are always ready for friendship. At first the MRP AEG had EVVA as its supporter, which fortunately was not in collaboration with the KGB, but later the church and the Christians also suited them as friends, and once again the Estonian people were offered comfort in the form of the Bible and Christian ethics. But where they have these ethics, I cannot really imagine. (About the church one could recall the words of Arvo Pesti, how Christianity was friendly with the KGB and acted for years as its henchman.)

The Buddhists who laid the foundation of the ERSP had been replaced by a church in dirty collaboration with the KGB. So this whole company of the church and the MRP AEG was a useless gang in the restoration of Estonia. They had no idea and no brain trust. Their weakness is also shown by the fact that the communists were more successful and were able at once to push to the front of the new republic. Pärnaste wrote a historical book about the ERSP, but that a couple of lines of interview would be dedicated to the author of the ERSP idea was not allowed by the masters who sent money from Sweden, and certainly also by the Estonian church and the Christians.

In Estonia and in the USSR I was always in the way of certain bodies, such as the KGB, the Artists' Union and even sectarians. Joosep Tammo, who came from among the latter, announced years ago to his sectarian friends that I am a KGB agent. Although his quick trip to Germany to study after his contact with me could be called into question. So I, as a KGB agent, helped him without being aware of it myself.

Later the dissidents, headed by Viktor Tstverikov/Niitsoo, propagated this idea.

This means that my thinking differed from that of others in such a way that they did not really understand my aims and ideas. Then it was easier to give it the label KGB, or it was an attempt on their part to hide their own true nature.

Now that years have gone by, life has shown who does what and how much. The MRP AEG died out immediately after Estonia became independent. Ahonen was the only one who continued his activity by advertising the MRP AEG in the Museum of Occupations. The chronic alcoholic, known corner-pisser and harasser of women Niitsoo is trying to put on paper a history of the new revolution, hiding and denying my part in creating the idea and essence of the ERSP.

a) The idea of founding the party, that is the ERSP, was mine

b) The ERSP programme was made and put on paper by me

c) The international press conference in Moscow was carried out by me, and there the world was told that the communist stronghold, the USSR, was finished and that a new Republic of Estonia was coming into being.

Not a single member of the MRP AEG took part in these activities. Look how much page space is dedicated to me in the book on the ERSP compiled by Pärnaste. When the idea and project of the ERSP were originally created, none of them dared to join in, because coming out with such an idea requires a certain brain capacity and courage, which this company lacked.

And of course a separate chapter is needed for the subject of how the present new Estonian government treats me: exactly the same way as in Soviet times. At the time when I lived in Estonia, the KGB constantly searched my places of residence, but they did not arrest me. The present Estonian government (when I came to Estonia to build a stupa by my Veltsa house) not only searched the house but took me for two days to Pärnu prison, from where I was released at once by a telephone call from the Swedish embassy.

So the present Estonian government suspects me of what? That I am still a KGB agent? They themselves have 30 KGB employees working in KAPO.

The Republic of Estonia as such is a rotten formation, seen from my position. They searched my farm for weapons for two days.

I am already known in the world in Buddhist circles and at many universities, as well as at the Chinese Buddhist Academy and Berkeley University, with which I have been in the closest relations over the last 10 years. I do not know a single international arms dealer, nor do I have any connections with freedom fighters of third countries.

And yet the Estonian police and KAPO searched my farm for weapons. To my inquiry as to why I was treated like this, I received the answer from the prosecutor's office that everything was normal and natural in my being treated in this way. In such an answer one could feel the KGB style.

This is what I was given to understand by the Republic of Estonia, whose foundations I laid in my time. This is the Republic of Estonia in whose name I acted in my time, because even the first idea of creating the republic anew came from me. After my arrival in Stockholm, a month later a panting Marju Lauristin rushed there together with her husband. I asked: were you expelled too? She began to inquire what I intended to do next, whether I was interested in continuing to act in Estonia. I understood that the first little bird had flown in from the communists, and it was clear that at that moment they valued the project I had made very highly. She asked whether I had already set about forming a new government. That was Lauristin's reason for meeting me.

I was together with Ärvi Orula, and of course I recorded the whole meeting in case there was a need to prove to the press that this meeting took place. We talked for about an hour. Then Lauristin rushed back to Estonia, and she had extremely good news to bring them: that Väärtnõu would not form a new government. Although it seemed that she doubted my words to some extent.

On arriving in Stockholm I phoned Eve Pärnaste in Estonia every day and urged her to create the ERSP officially as an acting party together with the people, in order to go immediately to Toompea and drive the communists away. The answer from Pärnaste was that I no longer knew the situation, that I had fallen behind in my thinking and that my understanding was now already rather too limited to understand such a process as making a party. I fell off the sofa at this talk; I had been in Stockholm only 3 days. Finally Pärnaste announced that she did not wish to communicate with me on ERSP matters and slammed down the receiver. At the same time the future president Toomas Hendrik Ilves from Free Europe phoned me several times a day for a month, inquiring and asking about everything to do with the ERSP.

At that time I lived in the Estonian House in Stockholm; I slept at night on the sofa in the office, because in the daytime people worked in the office. When Pärnaste slammed down the receiver, the next day I was thrown out of the Estonian House onto the street. I went to the police and asked where to find a place to live. They recognised me at once, because all the Swedish papers had written about the ERSP and my expulsion. They asked whether the Estonian House did not want to help me. I answered them that I had just been thrown out of there onto the street. The police drove me to a refugee camp on the edge of the city, where I got my first room in Sweden.

So began my life outside Estonia. Later I have travelled the world crosswise, and in Nepal I went to university, which the USSR did not allow me to do. Later I have found many friends at various universities and educational institutions, except the University of Tartu, which treats me even more shittily than the MRP AEG and has always considered me a village mystic and uneducated in Buddhism. Both the alcoholic Mäll, Maret Kark, and the alcoholic Läänemets, who only in 2018 found out that the ERSP was made by me and that I was expelled from the Union. In Läänemets's case this is perhaps excusable, because memory loss is often characteristic of chronic alcoholics. Now, living outside Estonia, I have understood how cultured and intellectual Estonians are, and what a historical memory they have.......

It also seems noteworthy that the Estonian people now already sing to the baton of Mart Helme, a former communist, and in sum it can be said that my respect for Estonia as a republic has vanished. Except for one citizen, namely Endel Ratas, who struck me with his principle when he refused to accept the award offered by the government of the republic together with the communists. Such adherence to principle in a man is worth something.

In the same year when I was arrested in Estonia and my farm was searched for weapons, in the autumn two male citizens arrived in the yard of my Veltsa farm, one was Martin Helme and the other the well-known pusher into parties and government, Henn Põlluaas, who tried to talk a hole in my head so that I would join and take part in the Helmes' party. Now, 10 years later, I wrote 2 letters to Martin Helme, and no answer at all. Politeness, also by letter, is characteristic of an intellectual, but the political company in Estonia has not been especially distinguished by IQ, so both Martin Helme and Henn Põlluaas are and will remain boors.

I refused, because being in one bunch with the old communist Mart Helme was completely incomprehensible to me as an opponent of communism, because I understood that for a long time already the Estonian state has been ruled by unprincipled remnants of humans without ethics and morals, who are ready for anything to come to power. This is the new and free Estonia for me now. Yes, here one could talk about and describe many citizens who abuse my person and hint that I made the party in order to get out of the Union.

One friend of mine said that it is hard to find a more brilliant solution for leaving than a man breaking the foundations of the Union and leaving, but the herd of the envious, who have no dignity, are unable to appreciate the greatness of the deed, because that already requires intellect and education, which there seems to be a lack of in Estonia.

Live in this republic; I went on, and all my projects are big because they reach far into the wide world. For you dissidents what remains is to languish in this

Buddhist Against the Empire

Marju Broder's paper at the UC Berkeley conference in Singapore, October 2019. http://compling.hss.ntu.edu.sg/events/2019pnc/program2019.html#detailed

Introduction

In January 1988 the world public was struck by the news of the creation of the Estonian National Independence Party, the first political opposition party in the history of the Soviet Union, whose aim was to restore a free and independent Estonia. The name of the party left not the slightest doubt about its aims, which were formulated at the beginning of the Proposal: "We propose to create the Estonian National Independence Party, whose main aim would be the restoration of the independence and sovereignty of the Estonian national state. Every nation can best stand up for its interests and defend them only under conditions of independence.

Until the independence of the Estonian national state has been achieved again, the Estonian National Independence Party would defend the interests of the Estonian people in the present state situation and would be a national opposition group to the ECP."

The author of the ERSP Proposal and programme was the head of the Estonian Buddhist Brotherhood, Vello Väärtnõu. The Proposal was signed by 14 people: Vello Väärtnõu, Eke-Pärt Nõmm, Ärvi Orula, Eve Pärnaste, Heiki Ahonen, Erik Udam, Urmas Inno, Karin Inno, Endel Ratas, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Rein Arjukese, Mati Vilu, Arvo Pesti (21 January 1988)

Väärtnõu announced the proposal to create the ERSP on 30 January 1988 at a press conference for foreign journalists in Moscow, and for the first time Moscow stood face to face with open political opposition.

The historic news of the creation of the first opposition party in the Soviet Union was reported all over the world, including in The New York Times, where on 10 February 1988 Philip Taubman wrote about the proposal of 14 citizens to create the first political opposition party against the communists, mentioning that it had increased Estonians' national feeling and alarmed the ruling powers.

More than 32 years have passed since this epoch-making event, when Vello Väärtnõu, forward-looking and ahead of his time, together with the Buddhists of the Brotherhood, opened the door to freedom and independence in Estonia. 32 years is a sufficient distance for giving a correct and objective assessment of the events of that time. Until now not a single word has been mentioned about the ERSP Proposal, the Moscow press conference, or Väärtnõu as the author of the ERSP and the compiler of the party programme in the Estonian history textbooks of the new era. Väärtnõu himself has not spoken on this subject in Estonia until now either, but in the Western press a number of interviews and articles have appeared in connection with Väärtnõu's Buddhist activities and the ERSP initiative.

The 700-page book "ERSP Aeg" [The ERSP Time] compiled by Eve Pärnaste contains hundreds of interviews, except an interview with the author of the ERSP, Vello Väärtnõu. Pärnaste has not wanted until now to answer the question why she did not consider it necessary to do an interview with Väärtnõu. After all, Eve Pärnaste was the first person to whom Väärtnõu told his idea of creating the ERSP, because Eve was at that time the secretary of the Estonian Buddhist Brotherhood.

So the Estonian historians and Pärnaste together with the dissidents overlook the fact that in great events and turns the most important thing is always the carrying and leading idea. The communists, however, understood the importance of Vello Väärtnõu's initiative, and they quickly expelled him from the Soviet Union, on Gorbachev's personal initiative. Obviously Väärtnõu's ideas were considered dangerous to the ruling communist power. It is time to examine who Vello Väärtnõu is and why it was precisely he who came forward with the proposal to create the ERSP. Was Vello Väärtnõu's activity in this field well thought out or accidental, as Jüri Estam, the Estonian journalist of Free Europe who grew up in America, asked?

Why did neither the Estonian dissidents, nor the heritage protection people, nor any other person in the whole Union come up with the idea of demanding independence, and in such an elegant way at that? What has become of the ERSP, what do those involved think, and how did the proposal to create the ERSP affect Estonia and the Soviet Union? How has the Estonian state recognised the author of the ERSP idea, Vello Väärtnõu, and those 14 people who dared to sign the ERSP Proposal in the depths of socialism?

While collecting opinions for this article, a definite opinion arose that the communists have a plan simply to hush up Väärtnõu's activity and part in achieving Estonia's independence and to erase it from history. It seems that this has been rather successful, and the Estonian dissidents and historians have eagerly helped it along. A new generation has grown up, and one can observe complete ignorance about the economy of that era, the activities of the communists and their repressive policy.

When asked for opinions about the making of the ERSP Proposal, the answers of the Estonian historians (not to speak of foreign researchers) are similar: they do not know the author of the ERSP idea or Väärtnõu's decisive role in founding the ERSP, and there is also no information about the press conference held in Moscow.

The articles are written in a general mood, and it seems that in the authors' view all 14 people mysteriously came up with the same idea at once and made the Proposal to create the ERSP. Such a denial of the idea of initiating the ERSP at the same time points to the importance of that idea, and sometimes also to envy, because at the time when the ERSP proposal was made to the authorities, the Estonian dissidents did not dare even to think of demanding an independent Estonia. The dissidents were busy writing petitions to the tsar; now they demanded a monument for the victims of communism, now they demanded the publication of historical documents.

When Väärtnõu told Viktor Niitsoo (ERSP member from April 88) about the ERSP proposal and asked him to sign the proposal to create the ERSP, he considered it purely a provocation and a suspicious undertaking, claiming that with this project the whole Estonian people would be murdered by the communists. Some MRP AEG members signed the ERSP Proposal at once.

Niitsoo himself briskly joined the ERSP a few months later, when it was clear that Väärtnõu and the Estonian people had not been killed. Lagle Parek (ERSP member from April 1988) also categorically refused to sign the Proposal, telling Väärtnõu that with it he would kill the Estonian people.

In fact the proposal was made to Parek and Niitsoo in Aegviidu, where the MRP AEG was holding its gathering. The two dissidents stood side by side when Väärtnõu offered them to give their names for creating the ERSP. With Väärtnõu there was also a person who likewise heard this accusation of murdering the Estonian people in connection with the ERSP. This vividly shows that being a political prisoner does not give insight into and understanding of politics and social processes, and this was also expressed in their later activities.

The foreign press and politicians in the West, however, understood the importance and historic character of Väärtnõu's proposal. Free Europe held broadcasts of several hours reporting this event to the world. The then Free Europe correspondent Toomas Hendrik Ilves phoned Väärtnõu, by then already expelled to Sweden, several times every day for a month, also congratulating him on breaking the Russian bear's spine. Jüri Estam:

"For Radio Free Europe / Radio Liberty this was of course a bombshell.

With its several dozen editorial offices working in different languages. It was something staggering.

Gorbachev had already been in power for a couple of years, but his reforms and perestroika/restructuring were at first relatively slow to get going. If one looks at the starting period of the so-called velvet revolution in the USSR, 1987 was the first year (if my memory does not deceive me) when more dramatic events slowly began to occur.

Väärtnõu's initiative was the first swallow, or one of the first anyway. The actual development of the ERSP did not gather speed at once either, or so it seemed, and at first we did not quite know what to think of it. Väärtnõu's name was completely unknown in the West, not to speak of the little Buddha Eke-Pärt Nõmm. Heiki Ahonen, Erik Udam, Endel Ratas, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Rein Arjukese and Arvo Pesti: we (Western Estonians who followed these matters) already knew these names, perhaps also Eve Pärnaste's, but Väärtnõu and Nõmm, we did not know what to think of these two. And Buddhists into the bargain (exotic then)."

At the beginning of 1988 everyone believed that the communist power, despite obvious failures, was firmly in the saddle and would stay there in future too. Reforms were expected from the enlightened red tsar in Moscow or from the more sensible part of the leadership of the local communist party, because people themselves did not know how to undertake anything. This was also shown by the activities of the MRP AEG and the dissidents, whose steps at that time cannot be counted as politically progressive. Vello Andres Pettai writes in his work "Tuleviku Raamistik" [The Framework of the Future]ⁱ:

"The Estonian dissidents tended rather to concentrate their efforts on investigating the historical injustice connected with the integration of the Baltic states into the Soviet Union.

But contrary to the numerous documents and appeals which the dissidents had formulated until then, the manifesto of the Estonian National Independence Party was largely in the style of a real party platform. Although the text was only three pages long, it contained eleven different chapters with a total of 31 points or concrete demands. The main political aim of the programme was the restoration of the independence and sovereignty of the Estonian national state."

Soviet Estonia in the 1980s

In 1944–1990 the only permitted party in the Soviet Union, the "honour, common sense and conscience", in other words the Communist Party, and in Estonia its local branch, the Communist Party of Estonia, ruled. The power of this party rested on the apparatus of the militia and the KGB, the fully subordinated media and the planning committee, and of course on the Soviet occupation army. The party and all life in Estonia were directed by a 135-member Central Committee.

The Estonian dissidents were at that time mainly engaged in writing various petitions and letters abroad, but these actions did not affect local politics.

By the time of the XIX congress in 1986 the Communist Party in Estonia had 109,599 members, the ideological new generation was represented by 167,361 Komsomol members, in addition to the organisations of the Pioneers and the Octobrists. And of course a countless number of non-party fellow travellers.

Who Is Vello Väärtnõu, the Author of the ERSP Idea

In describing and evaluating a person, one proceeds from his deeds, or, as John Galsworthy sums it up: A man is the sum of his actions, of what he has done, of what he can do. Nothing else. Therefore, then, a list of deeds that are visible and audible to all:

The first Buddhist Brotherhood of Estonia, dozens of translated and copied books on Buddhism, Buddhist architecture and art: 5 stupas, a temple, a prayer wheel, thangkas; the Proposal of the Estonian National Independence Party and its first programme, the press conference in Moscow; the first Encyclopedia of Buddhism in Estonian, two international academic conferences; internationally recognised artistic work, the Chinese Buddhist Encyclopedia, Swedish Buddhist Studies. The only Estonian who speaks at Berkeley University in the field of Oriental studies. Has a command of 8 languages.

Vello Väärtnõu's activities describe him as a person with wide knowledge in many fields: history, philosophy, politics, art, the Orient and so on. His activity is usually characterised with expressions such as "the first", "the founder", "the leader" and so on. But when speaking of the Estonian-born and now Swedish citizen Vello Väärtnõu, one must keep in mind that all his activity has always proceeded from Buddhist principles. And that he has never let society or the ruling regime dictate his path and activities.

Vello Väärtnõu was born in 1951 in Saaremaa. In his youth he was very actively engaged in sport, and he learned early to play chess, which he likes to do to this day.

At the age of 17 he tried to escape from the Soviet Union to India to study Buddhism, in which he had become interested already at the age of 11, when he found a little book about Buddhism in his grandparents' house, which later led him on to the library to study the subject of Buddhism.

His Buddhist studies, however, were postponed at 17, because Vello was caught attempting to cross the border in Karelia and was sentenced to three years in prison in Komi under political article No. 89. This attempt ended in a lifelong interest of the KGB in his person and activities.

On returning to Estonia, Väärtnõu was engaged in graphic art and painted, was a member of the youth section of the Artists' Union, and already at that time Sirje Helme wrote about him in the magazine "Noorus" as an artist with a great future. In 1980-81 he gave lectures on astrology and also spoke about Buddhism in Jüri Arrak's studio. Tatjana Elmanovich also took part there, who later practised astrology successfully in the USA and spoke importantly in the newspapers about Väärtnõu as her teacher. Elmanovich also introduced Vello Väärtnõu to Tarkovsky when he was filming his Stalker at the Maardu power station. Heiki Ahonen also came to the lectures a couple of times, so from then on Väärtnõu knew Ahonen too.

To this period (the 80s) also belong contacts with the orientalists and intellectual circles of St Petersburg (Leningrad), a long friendship with the brilliant artist Gleb Bogomolov, and also lectures on Buddhism, astrology and philosophy which Väärtnõu gave to those interested in St Petersburg. In 1982 Vello Väärtnõu was arrested for attempting to cross the state border. Since Väärtnõu had mentioned already years earlier that he would become the head of the first monastery to be founded in Estonia, it was easy for the medical commission to reach a joint decision: in propagating his Buddhist world view, Väärtnõu is a mad Buddhist. The diagnosis of schizophrenia was given by Jüri Saarma, who told him at the commission: understand me…. This diagnosis was officially removed from Väärtnõu on the KGB's order, and he was declared healthy when in 1988 he was expelled from the USSR with Gorbachev's personal signature.

After that Väärtnõu was thrown out of the Artists' Union, the reason given being behaviour unsuitable for a Soviet artist, with reference to an unpaid fine for speeding. The only one who voted against the decision was Heinz Valk, who later apologised to Väärtnõu. Jüri Arrak, however, then became chairman of the painting section and gave up his long acquaintance with Väärtnõu, because the latter had been declared a schizophrenic.

Already then all of Väärtnõu's reading and activities were directly connected with Buddhism and Buddhist philosophy. In parallel with his interest in Buddhism and Taoist philosophy, an interest in Chinese art arose. In those times a growing interest in the cult of Senge Dongma and in the poet and Taoist, the 6th Dalai Lama, could be noticed in the direction of his studies.

Väärtnõu studied for years at the Ivolga Monastery under lamas of the older generation. His favourite philosophers were Nagarjuna, Vasubandhu, Asanga, Dharmakirti and of course the "golden" Yogacara, as Vaartnou calls this school of philosophy, and on the basis of which he later developed his theory of art, "Art as Yogacara."

Under socialism the building of cult objects was forbidden by law, and the translation and copying of Buddhist texts was also a very risky undertaking. The same applied to the practice of Buddhism. Despite the circumstances, in 1982 Väärtnõu founded the first Estonian Buddhist Brotherhood in Tallinn, and with that he practically laid the foundation of the Buddhist tradition in Estonia.

Under his guidance four stupas were built in Western Estonia in 1983–1985, which were the first examples of Buddhist architecture in Northern Europe. The first stupa was erected under Väärtnõu's guidance at Jüri Arrak's summer home in Pangarehe. Those who took part in the building were the artist Jüri Arrak, Urve Arrak, Jaan Arrak, as well as the man of letters Jaanus Tamm and Vigala Sass, who was known among the people as a healer and a follower of the native religion.

Under Väärtnõu's guidance Taola translated and published Buddhist literature, made the first Estonian thangkas (sacred images) and Buddha statues and performed the first Buddhist rituals. Arno Arrak, Jüri Saard and Tõnis Promet worked in Taola; each of them had his own dwelling in Taola and a field of Buddhism in which he specialised. At various periods Boris Saabas and Peeter Kaasik also lived in Taola. Among others, Tiina Hallik, Anu Rootalu, Enn Jaanson and Eve Pärnaste were engaged in translating.

Throughout its activity Taola was a popular meeting place among Buddhists and many cultural figures, including from Russia and abroad. To obtain literature from the West, acquaintances from abroad were involved, who on order carried Buddhist literature there by the suitcase. The Finnish writer Harri Sirola wrote articles about Vello Väärtnõu in Finnish newspapers, and relying on Väärtnõu's stories he later, in 1991, published the novel "Kaksi kaupunkia" [Two Cities]. In his novel Sirola also mentions that in Tallinn prison (Patarei) Väärtnõu made his cellmates write notes, while he himself read to them the basic truths of three world religions: Buddhism, Christianity and Islam. According to Väärtnõu, his cellmates took notes diligently, although hardly did they understand 100% of the material, but in general there was order in the house.

Buddhist knowledge in Taola was shared by Vello Väärtnõu; the linguistic basis was helped to be developed and shaped by the famous linguist Pent Nurmekund, founder of the Oriental Studies cabinet of the University of Tartu. Unlike the other Tartu orientalists of that time, Nurmekund showed tolerance towards Buddhists; he taught the Taola people Old Mongolian every week for 2 years in a row and categorically refused to take money for it. When the Taola people gave him a warm jacket as a thank you, it went instead in exchange for books.

In addition to the language courses held in Taola, people also went to study at the Tallinn language school, and independent study and activity were obligatory. The Taola company together with Eve Pärnaste also visited Väärtnõu at the Ivolga Monastery in 1986.

To found a monastery a farm was also bought in Läänemaa, and the project for the future monastery was made by the architect Leonhard Lapin, which is the first project of its kind in Estonia. The books copied and bound by hand by the Taola people (samizdat) were for most Estonians interested in Buddhism the only available sources on Buddhism. Väärtnõu is also the compiler of the first Tibetan language textbook in Estonian. The members of the Buddhist Brotherhood were outlaws in communist-ruled Estonia, since no one officially recognised Taola. On the other hand, the constant presence of KGB cars in front of the house belonging to Taola and the searches at Väärtnõu's home hinted that the official system was eagerly following all of Taola's steps and words. Taola was actively at work until 1988, when Väärtnõu was expelled from the Union for creating the ERSP.

In creating the ERSP, Väärtnõu was helped mainly by the members of the Buddhist Brotherhood: they were the only ones who printed, copied and distributed leaflets and did other revolutionary activities. Since the Christian church lived together with the KGB, the Buddhists, according to Väärtnõu, were therefore the cleanest lads to make the ERSP. The Estonian Buddhists were the first in Soviet times to break the foundations of the communist state openly and effectively. Arno Arrak, Jüri Saard, Tõnis Promet, as well as Tiina Hallik and Anu Rootalu, who were active in Taola at that time, were the ones who made their contribution to founding Estonian Buddhism and helped to create the ERSP at a time when the dissidents categorically refused to help.

For comparison one can mention here the Estonian Lutheran church and other Christians, whose collaboration with the KGB later shocked many Estonians when the KGB archives were obtained. Years later Arvo Pesti said that the greatest shock of his work in the KGB archive was learning how total the church's submission to the KGB had been:

"At the end of the 1950s the ecumenical Council of Churches was formed. A table of clergymen compiled in the KGB has been preserved in the archive, headed by Archbishop Jaan Kiivit (archbishop of the EELK in 1949-67): name, date of recruitment, agent's name and short special remarks. There are about a hundred names in the list, the boxes filled in for all of them. Only behind the name of a newly appointed Tartu pastor is it written, instead of the date of recruitment, that «work is in progress.»ⁱⁱ

Time to Create One's Own Party

In August 1987 the Hirvepark meeting took place, where the publication of the MRP pact was demanded and permission was asked to erect a monument to the deportees.

On 7 November 1987 Vello Väärtnõu came out publicly with the idea of creating the Estonian National Independence Party at a gathering in Pärnu, saying that it was necessary to create our own party and take power from the communists, because it was pointless to ask the Red Party for smoked sausage and bread; one has to make it oneself for oneself. His talk in Pärnu was considered provocative.

Vello Väärtnõu:

"When Hirvepark was held and the MRP AEG said that the MRP pact had to be made public, I thought: why do they want to force the government to publish a secret pact, since that is not a political step? It was an attempt by timid people to ask the authorities to admit the existence of this pact. From their step it came out that the MRP respected the communist government. Such an approach does not change anything; a concrete political step must be taken, not a talking shop. I found that the MRP AEG group, for lack of a brain trust, was not able to carry out and demand independence for Estonia from the communists.

It was clear to me that the idea which would save this whole Estonia trampled down by the Reds, in the given political situation, was to form officially and publicly an opposition party against the communists. For this one does not need to go to the Communist Party to ask their permission; rather, when I announce the idea to the international public, they cannot do anything to me.

Therefore I decided to hold a press conference for foreign journalists."

Since perestroika was under way and the opinion of Western society was very important, Väärtnõu took precisely this into account. If he had made the party just somewhere behind a corner, he would simply have been locked up or killed, but since the Soviet leadership feared the Western press and Western public opinion, it was a very wise choice. Vello Väärtnõu's step (the ERSP) was political and came to Moscow like lightning from a clear sky; Moscow was not ready for it.

At the end of December 1987 Väärtnõu wrote a programme of what the Estonian state should look like on the principle of free trade: not to let communists into politics, to punish top communists for collaboration with the occupation authorities. His idea was later to make use of Russia and to be an intermediary to the West, but the Estonians were not able to understand this, either at that time or now. Proceeding from the present political situation, it would have been profitable for Estonia to be Russia's friend, and all those Russian oligarchs would have done their business through Estonia. Väärtnõu's activity forced Russia into a deadlock in the political sense, because the whole of Western society had already formed a position towards Russia, and Estonia would have had a very good opportunity to begin mediating trade and business between Russia and the West at state and government level. With this Estonia would have earned itself a lot of capital to develop its statehood. Estonia would have had a favourable opportunity for this.

Vello Väärtnõu:

"I spoke about this thought already at that time to Nõrguke (Eve Pärnaste), but she shrieked back that this must not happen under any circumstances.

We, Estonia, have as our neighbour a fat and rich and greasy piglet, Russia; why not cut a piece out of it? A rich neighbour has to be made use of. I would have concluded fuel supply contracts with Russia 30 years ahead on terms favourable to Estonia, and Muuga harbour would have flourished. But not with America, because America gives us nothing, only guns and missiles, and we pay for them. From Russia it could have been had for free; this would have been a thousand times more profitable for Estonia economically. Because you cannot buy food with freedom, but with money you can. Since economic chaos reigned in Russia, intermediary trade organised by Estonia at state level would have been profitable for Estonia.

I thought about the economy when everyone was shouting about freedom. First of all I made a programme. I put the questions as to what the Estonian state must do, and on that basis I wrote the programme. I am not a friend of dictatorship as Päts was. I would have been a friend of Russia in delivering goods to the West, and this would have filled the Estonian treasury with money. One should also take into account that Russia has missiles, aircraft carriers, powerful fighters, bombers; we do not."

The Idea Is the Most Important Thing

Here a widespread error must be corrected, namely that the MRP AEG and the ERSP were completely separate things. Väärtnõu has never belonged to the dissidents, as several articles claim, and also Mart Laar in his writings. When Mart Laar was asked where such an opinion came from, he thought he had probably heard it from someone, but he does not remember from whom exactly. This is only one example of how history and history books are written in Estonia. None of the dissidents dared to go to Moscow to the ERSP press conference when Väärtnõu offered it to them; this shows well how brave the dissidents were. The most important thing is the idea; the construction is built around it, and then people are needed who carry the idea out.

Vello Väärtnõu:

"I already had the ERSP programme when I went one evening to Nõrguke (Eve Pärnaste), since Nõrguke was still the secretary of the Estonian Buddhist Brotherhood at that time, and told her that now we would start making a party.

The same evening we drove to Erik Udam's, and I told Udam that a party had to be made so that Estonia would become independent, whereupon Erik lit a cigarette, something he had not done for 20 years. I explained to Erik that independence and the Republic of Estonia had to be proclaimed, because the Soviet Union was economically at rock bottom, since for 4 years it had already been buying grain for gold. That this fact was what put Andropov in hospital, and that this was the best time for us to act.

Erik signed the proposal at once ..."

14 People Wanted the Republic of Estonia

After that Väärtnõu drove around Estonia for two weeks looking for people who wished for freedom, independence and a new bright future for Estonia, people who would agree to sign the ERSP Proposal. He found only 14 people out of 1.5 million who wanted the Republic of Estonia.

Most people refused to sign the text of the proposal, including the communists, who also fought for the Republic of Estonia, as they proclaim nowadays. In all, Väärtnõu got 14 people who wanted the Republic of Estonia. Estonia has 1.5 million inhabitants, and there were no more people who would have wanted an independent republic. Eve Pärnaste came to be involved in the ERSP activities simply because she was a Buddhist at that time and the secretary of Taola, so she had to handle party matters as well. At the time when Väärtnõu was in Estonia, Pärnaste did what Väärtnõu wanted and told her. When Väärtnõu was expelled, Pärnaste began to act according to the dissidents' notions. Since the dissidents had no insight into politics, they were able to get the party ready only half a year after the trip to Moscow.

Unlike Väärtnõu, who did all his political activities with his own personal money, the dissidents did their activities with money received from EVVA in Sweden. That is a big difference.

According to Tiit Madisson, the Freemasons were already bringing money to the dissidents in Soviet times.

Vello Väärtnõu:

"When I arrived in Stockholm after the expulsion, an EVVA meeting was held there, led by Jaak Jüriado, where I heard that EVVA's annual budget was several hundred thousand crowns a year. Of this, 300,000 went on coffee that was sent to the dissidents in Estonia. I said at the EVVA meeting in Stockholm that under coffee bought for 300,000 crowns the whole Estonian KGB could have been buried. That means spending on average 1,000 crowns a day on coffee over a year? In 3 years I drank Finnish coffee at Eve Pärnaste's twice. This shows how large sums of money Jüriado lost. As the Estonian abroad Aleks Miilits told me (we were good friends, Aleks Miilits and I; he was the BBC correspondent in Stockholm), the KGB discovered that boots and clothes had been sent to Parek from the West in return for their giving information about what was happening in Estonia.

Which in itself was of course worthwhile work and the only thing that helped lead the people's minds away from the red flag. To be honest, one can say that the dissidents were underpaid for their work; what is more, they sat in prison. So the rich Estonians abroad could also pay for their old people's home."

At That Time No One Held a Press Conference Just Like That

Everything was strictly regulated and guarded, and the offices of the Western press were located only in the capital of the Soviet Union. The irony was that, apart from some self-published collection, Väärtnõu would have had no other place than Moscow to proclaim the ERSP and independence.

In the articles published in Estonia, the course of events in organising and holding the press conference has been mixed up. Without dwelling at length on these descriptions, whose writers seem to know even the clothing, character and behaviour of the participants in Moscow, it is time to examine how the press conference and its organisation actually happened.

Vello Väärtnõu:

"I began to organise the press conference in Moscow. Ärvi Orula and I went to Leningrad to meet a person who helped organise the press conference in Moscow, thanks to the assistance of the then press officer of the United States embassy in Moscow. I went to Lenska [Leningrad] to meet this citizen, and the KGB was on our heels. In order to get rid of them we raced around Lenska in the car, and then near the Pulkovo hotel I jumped out of the moving car on a bend and rolled into a snowdrift beside the road. So that the KGB could not track where I was going. Ärvi, who was driving me in Leningrad, was at once chased by 2 KGB cars, which did not notice that there was now only one person in the car. But Eve Pärnaste wrote later that the citizen who went to arrange the press conference matters and who jumped out of the car was Eke-Pärt Nõmm. Nõmm did not know any details of this because I did not trust him.

I went and said what I had to say, and the date, time and place of the press conference were agreed. Then I came back to the Pulkovo hotel, where Ärvi's car stood between two KGB cars and Ärvi was arguing with them about whether there had been another man in the car or not. Ärvi claimed to them that his friend had already got out earlier, as they themselves had seen, and wondered how they had not noticed it. I said it was pointless to talk with the KGB, and we went away. The KGB realised that I had made my moves."

January 1988

On 5 January 1988 the bureau of the Central Committee of the ECP approved a concrete plan of countermeasures against nationalist outburstsⁱⁱⁱ:

"....to expose and criticise the predatory nature of the Estonian bourgeoisie and its allies, the initiators and executors of the white terror, the essence of the slogan of bourgeois Estonia's independence: 'For some independence, for others the yoke,' the real results of 20 years of rule by the Estonian bourgeoisie, the reactionary figures of bourgeois Estonia, the myth of the prosperity of bourgeois Estonia, the collaboration of the Estonian bourgeoisie with the fascists, the activities of the Forest Brothers, and the falsifiers of the history of Soviet Estonia".

On 14 January Vello Väärtnõu and Ärvi Orula were in Võru on ERSP matters. They met M. Vilu and A. Saar and received from them support in principle for the idea.^iv

On 17 January Väärtnõu took the leaflets to Võru

On 27 January the CC of the ECP informed the Central Committee of the CPSU with secret letter 09-031 of the countermeasures being applied to manifestations of nationalism^v

On 30 January Väärtnõu held a press conference in Moscow for the accredited foreign newspapers and publicly announced the founding of an opposition party with the aim of restoring a free and independent Estonia.

On 30 January the Proposal to create the ERSP was read on Free Europe by the editor T.H. Ilves.

The Journey to the Press Conference in Moscow

On 28 January at about 5 in the evening Väärtnõu, together with Nõmm and Orula, set off from Tallinn with the papers, in order to be in Moscow the next day, because the press conference was to be the day after that. The journey went along the Leningrad highway, and Ärvi Orula was at the wheel. On reaching the militia post at Maardu, 3 black KGB Volgas had been driven onto the road in front of them, so they knew that the men were going somewhere. The KGB ordered them out of the car, put them in different cars, and together they raced back to the police station near the Tallinn cellulose factory, where they were separated from one another.

The KGB investigator Roos asked Väärtnõu where he was going, whereupon Väärtnõu said he did not have to answer this question because he did not want to earn money for him; he had to earn it himself with his own work and sweat. To this the KGB man Roos said that he knew Väärtnõu through and through and also knew what he was capable of. Then it is good that there is no need to say anything, Väärtnõu answered, because what could be better than the investigator knowing the person investigated completely. A few minutes later the door opened. A KGB man came in and announced that there was nothing in the car. Roos asked where the papers were. To this Väärtnõu replied that he would not say, because honestly speaking he did not know what papers they were looking for, and that he had his passport and licences if they wanted to see them. Roos ordered the car to be searched again and the panels taken apart. The papers, meanwhile, were in the thermos he had brought along, rolled up inside the partition.

No one but Väärtnõu knew about it. He announced that he wanted to drink coffee, and so the thermos was with him on the investigator's table the whole time, so that he could drink coffee freely. They were held by the KGB for 4-5 hours; Ärvi and Eke were also asked about the papers, and finally they were let go. Passing Leningrad, the company headed for the Moscow highway, and the KGB was following them again. They reached Moscow around noon and spent the night in different places. Here an incident must be mentioned which only two people knew about at that time, and which shows how thoroughly Väärtnõu had thought out the whole process and whom he trusted.

Vello Väärtnõu:

"Only I and my friend Enn Jaanson knew the place where the press conference would be held. I agreed with him that he would travel to Moscow in parallel with me with all the necessary documents and papers (copies). I had arranged a meeting with him at Mayakovsky Square. No one but the two of us knew about all this; it was the guarantee and safeguard in case I was arrested. We had agreed that in that case Enn would hold the press conference, because unlike the others Enn knew English. We had agreed with Enn on 3 sightings of each other at Mayakovsky Square. First, when I arrive in Moscow and drive past Mayakovsky Square, Enn sees and waves his hand. (Enn was in Moscow before me, having come by train.)

Second, when I am already driving to the press conference. Third, when I am driving away after the press conference has been held. That is exactly what happened. Enn never told anyone about this mission, not even the people closest to him, because we had such an agreement. Now they will no doubt be amazed reading this story."

The next morning, the day of the press conference, Orula and Nõmm came to fetch Väärtnõu, and they drove past Mayakovsky Square, showing that they were going to the conference; Enn waved. If they had not come, Enn would have gone to hold the press conference himself. Orula and Nõmm knew nothing about Enn being in Moscow, because Väärtnõu reckoned with the possibility that they might be arrested.

Ahonen, Pärnaste, Orula and Eke-Pärt Nõmm knew about the press conference. That Nõmm was a KGB informer Väärtnõu learned later from Colonel Roos, when he talked with Roos in the Rannamõisa café about the circumstances of the death of Punapea [Redhead] (Tiina Hallik), accusing the KGB of killing Tiina Hallik. Väärtnõu promised Roos there that when Estonia became free, he would be brought to trial. After Väärtnõu's expulsion in February 1988, Enn Jaanson was killed by the KGB a month later. He was poisoned.

The Press Conference for Foreign Journalists

Since Väärtnõu had no access to the local press (radio, television, newspapers), he used the Western press and media to bring the ideas of freedom and independence to the people. On 30 January 1988, under Väärtnõu's leadership, a press conference was held in Moscow to show the Western world the disintegration of the stronghold of communism, the USSR, and to demonstrate the community of Buddhists working in Estonia as its catalyst. About the Moscow press conference and what was said there, only those who were present know: Väärtnõu, Nõmm, Orula and of course the journalists together with the ABC television company, which filmed the whole event.

On arriving at the place of the press conference (it was held in a flat), two militia cars were already in front of the house and four KGB cars waiting at the corner. About 20 journalists were already present in the flat, and more people kept coming. The fact that the journalists were already there beforehand proved to be a protective circumstance for those making the statement. Namely, militiamen came to break down the door, demanding to be let in: "otkroite, militsia!" [open up, militia!] Presumably the KGB had given the order to arrest everyone. Why the militia? Because the journalists were there, and the KGB did not want to show itself but directed the militia.

The situation was already growing dramatic when a shout was heard from the stairs: "kinokamera idyot!" [the film camera is coming!] and in marched the ABC cameraman, a big light burning in front of the camera. The militiamen fled, and at 10 in the morning the press conference began.

Vello Väärtnõu:

"I introduced myself to the journalists and said that I had an important announcement for the Western press concerning relations between Russia and Estonia. I took from my pocket the paper that was our manifesto (Kalju Mätik had translated it into English). I told them that Estonia had been occupied for 40 years and needed independence, which it would get anyway, because the SU was at rock bottom, because the communists had ruined the economy.

I explained that when an empire collapses, the small regions that are left on their own usually suffer. Like a ship which, when it sinks, drags others down with it. Estonia is fairly developed compared with the other union republics, and therefore it is easier for Estonia to move onto the Western market, and in addition Tallinn is historically one of the cities of the Hanseatic League. In a word, I explained why it is more profitable for Estonia to be on its own. Then they began to ask questions: did I mean it seriously, and how did I want to come to power.

I answered: through elections, openly, whereupon the journalists said that this was not possible. I said that today we all gathered here at the press conference and we were not arrested, so it is possible. Every first time is unbelievable; I use the empire against itself, because the nature of communism is inflexible. Most of the Politburo had seen the tsar and gone to school in that time, and what the empire had come to was incomprehensible to them. Stalin and Beria were dead, as were Molotov and Malenkov, and Gorbachev held the helm of the state. But since he was not far-sighted, he did not realise that the communist empire would begin to be demolished so quickly.

After that we distributed the manifesto of the ERSP Proposal to the journalists together with our contact details"

In all the press conference lasted two hours, and when it ended the journalists literally rushed out at frantic speed into taxis that had been ordered in advance, to bring the world the message of the ERSP proposal, the opposition party against the communists and the demand for Estonia's independence. The trio who had presented the proposal also left.

They drove again past Mayakovsky Square, where Enn saw them, understood that the press conference had taken place, and went back to Tallinn. Exactly as had been agreed beforehand. Väärtnõu, Orula and Nõmm drove back to Tallinn, the only difference being that they were escorted by three black KGB Volgas, one in front and two behind. Eke and Ärvi worried nervously, thinking they would be killed on the way, but Väärtnõu answered that those KGB men were in fact protecting them so that nothing would happen to them. It would have been a terrible disgrace for the Soviet Union if something happened to them after a public press conference. In the time of perestroika, when the Soviet Union wanted the West to understand it, they would never have dared to do it. What Väärtnõu, Orula and Nõmm did was a sensation, and by then all the newspapers were already writing about their press conference.

The Tartu Peace and the Anniversary of the Republic

In the early morning of 2 February the bus driver Sivert Žoldin was detained by the militia on Mooni Street in Tallinn, and about 400 silk-screen leaflets dedicated to 24 February were taken from him. On 2 February the militia detained Vello Väärtnõu in Tartu to prevent him from speaking at the celebration of the Tartu Peace.

The Tallinn Executive Committee refused the application of V. Väärtnõu, E.-P. Nõmm, E. Pärnaste and Ä. Orula to hold meetings on the territory of the city on 24 February 1988.^vi

On 11 February Vello Väärtnõu was expelled from the Soviet Union

Vello Väärtnõu:

"A couple of days after the press conference in Moscow, Philip Taubman, the correspondent of The New York Times, who had arrived in Moscow and was looking for me, phoned Natali (Väärtnõu's wife). Taubman came to Tallinn, and an interview of several hours was done in our home; Ärvi Orula was also present."

Väärtnõu told Taubman what his plans were in connection with the party and about the situation in the Union. The article appeared on 10 February in The New York Times.^vii

After arriving in Tallinn, Väärtnõu at once began to organise the making of slogans and continued printing leaflets about the ERSP, in order, so to speak, to rouse the Estonian people to awakening.

The Leaflets

On the eve of the 70th anniversary of the Republic of Estonia, Taola organised the printing and mass distribution of anti-Soviet leaflets. The whole of Estonia was filled with leaflets calling on Estonians to fulfil their civic duty and to stand up against the communists and the Soviet occupation.

By the time the trio arrived in Tallinn from Moscow, all the radio stations around the world were already trumpeting Estonia's wish to separate from the Soviet Union. The Estonian media was of course silent about this initiative and about the press conference, but the news spread through foreign channels. The Voice of America and Free Europe also broadcast from morning to evening that the ERSP was being created.

Väärtnõu together with the Taola people made thousands of leaflets, and they were distributed all over Estonia. Tiina Hallik and Anu Rootalu also helped in this, as well as helpers from Võru. The KGB and other figures went from house to house collecting the leaflets. In connection with distributing the leaflets Sivert Zoldin was arrested, who was caught stuffing leaflets into a letterbox, and a slanderous article about him appeared in the newspaper. This man should have received a medal from the Estonian state, but as with many others, his activity has been hushed up and forgotten. When Väärtnõu asked the MRP AEG to help print leaflets, absolutely all of them refused to help, saying they would be locked up. When Väärtnõu answered that he too could be locked up for it, they told him: this is your undertaking, you know yourself what you are doing.

Vello Väärtnõu:

"...one late evening an old man arrived at Taola (the house of the Buddhist Brotherhood in Kadriorg) and asked where he could find Väärtnõu. I answered that it was me, and I asked what business had brought him; the old man answered that he too wanted to help make the party. He explained that he came from Võrumaa and had heard on Free Europe the news about the creation of the ERSP, which shook him to the bottom of his soul, because he himself had no longer even hoped to hear anything about Estonia's freedom and independence. At this news he had hitchhiked to Tallinn, where he phoned Eve Pärnaste to get my address. So he came to me at Taola. I offered the old man tea, and we talked until midnight. Later he actively helped with the organising and went out distributing leaflets. This man is worth a medal; it is a pity I no longer remember his name."

In the matter of the leaflets Väärtnõu found a solution himself without outside help: he wrote the text for the leaflets himself and printed them by silk screen. Since it was not possible to print in Taola (the house of the Buddhist Brotherhood), because a KGB Volga stood constantly in front of the house, a place had to be found around which one could move freely to bring and take things. The best solution seemed to be a petrol station, where hundreds of cars come every day. Having agreed on this with an acquaintance from the Lasnamäe petrol station, thousands of leaflets were printed at the petrol station. Besides Arno Arrak, two men from Võru came there to help print leaflets, who turned out to be braver than the dissidents; one of them was Ain Saar.

Ants Pindis:

"...that same night (17.01.88), while at work, I retyped the Proposal for creating the Estonian National Independence Party on my portable typewriter, now already with 14 names. The next morning at my place M. Vilu was the first to sign it, and V. Väärtnõu and Ä. Orula drove off. We gave them the next part of the political developments in Võru, written by M. Vilu and me together. Like the first, this too was read on air repeatedly and personally by the head of the Estonian desk of the radio station Free Europe, Toomas Hendrik Ilves. On this last occasion they also brought the famous "anti-Soviet" leaflets with them. On 2 February a criminal case was opened with great media noise concerning the distribution of the leaflets, which, however, later quietly died down.

In my opinion the text of the leaflets was too crude, and therefore I did not take part in distributing them. Of the club members, as far as I know, A. Jäger and A. Tamra distributed the leaflets made on V. Väärtnõu's initiative.^viii"

The Tartu Peace

In connection with the anniversary of the Tartu Peace, Väärtnõu prepared a long speech, which he was to read out in the university assembly hall.

On the way to Tartu, Väärtnõu's car, in which Orula and Nõmm were also sitting, was stopped by the KGB. Since the KGB had no warrant for their arrest, they were all taken to the Paide militia station, where a prosecutor in a dressing gown was brought, who wrote a warrant for Väärtnõu's arrest and search. The car was searched, and since nothing was found, they were let go.

Väärtnõu was arrested in Tartu towards evening at the moment when he began to move towards the university from Lagle Parek's flat in Tartu, where he had been sitting all morning waiting for the evening appearance, going in between once more to Jüri Adams's place on ERSP matters.

As he stepped onto the street, a militia car raced up beside him and they asked: Väärtnõu? No, I am not, Väärtnõu answered. A moment later a second militia car also arrived, and he was dragged into their car. Väärtnõu was taken to the Tartu militia station, seated in the chief's room, where there was a television, and asked whether he would like tea. To the question of what the matter was and why he had been detained and brought there, the answer was that the order had come from Tallinn that Väärtnõu was to be detained at any price and must not get into the university assembly hall; let him sit detained until the event is over. In another room Erik Udam sat in the same way.

The text written by Vello Väärtnõu was read out in the university assembly hall by Eke-Pärt Nõmm, to whom Väärtnõu had earlier given the instruction to read out the speech he had written, in case he himself was arrested. Articles published in the Estonian media, however, claim that the author of the speech given at the university was Jüri Adams or Eke-Pärt Nõmm, which is false.

Väärtnõu's Meeting with the Scholars

"I went to Sakala to meet the scholars to talk about the ERSP and our plans. There someone sitting next to me in the hall asked: do you have arguments for what you are doing with Estonia and with the ERSP? Yes, I answered, I have every right and even a duty to speak here, I answered, since my grandfather and father were citizens of the Republic of Estonia, that is, I too am a citizen of the Republic of Estonia. As we know, on becoming a citizen one gives a pledge to be loyal to the state and to defend one's state if necessary. I was told from childhood that, owing to legal continuity, I too am a citizen of the Republic of Estonia and that the citizen's oath extends to me too, I explained to the questioner.

That my parents and grandparents were honest and decent Estonian citizens I was also told by the KGB investigator Movchan, who said that I grew up in an anti-Soviet family and am the product of my family; and that genes influence me more than Soviet education and propaganda. Unfortunately the present Republic of Estonia discovered that I have no parents at all.

After the expulsion, when I went to the Estonian embassy in Stockholm wishing to obtain Estonian citizenship, the embassy employee and also the ambassador claimed to me that there was nothing in the Kuressaare archive about my parents and grandparents, and therefore I supposedly had no right to Estonian citizenship, because I could not prove my origin in any way.

The present Republic of Estonia finds that I do not belong to Estonia and have no connection with Estonia. This can be seen in Estonia's new history: they have forgotten me. On leaving the embassy I found that I would have to be underdeveloped if I wanted to be a citizen of such a state together with those who praise the present communists.

I am ashamed that I made the ERSP, which the MRP AEG together with the Estonians abroad shot down.

From the Academy of Sciences house on Sakala Street I was taken away by the KGB before I could start speaking and take part in the debate with the scholars. So the right to speak that was meant for me was taken from me."

The Expulsion

On the morning of 10 February Väärtnõu was having breakfast at home with Natali (Väärtnõu's wife) and Enn when there was a knock at the door and 6 KGB men came in, ordered him to hand over his passport and announced that he was being expelled from the Soviet Union.

To this Väärtnõu asked: when he wanted to leave at the age of 17, he was put in a northern prison camp for 3 years, so why had they only now thought the matter through for themselves?

Then Väärtnõu was taken to some building in the Old Town, where his passport was taken away and a scrap of paper with a photo was given in its place. After that he was driven straight to the airport and sent on the first flight to Moscow. Since Väärtnõu demanded that Natali and Eke-Pärt also be taken along, a couple more people were taken off the plane, so they too got onto the flight.

In Moscow Väärtnõu was taken to the Swedish embassy, where he was kindly received and told that they already knew about him and his doings in Moscow. There he met Dag Hartelius for the first time, who was at that time the first secretary of the Moscow embassy. Through his mediation Väärtnõu received a Swedish residence permit in 10 minutes, without ever having set foot on Swedish soil. Hartelius also waited for him at the airport the next day and personally saw him to the plane, to be sure that Väärtnõu reached Sweden.

Vello Väärtnõu:

"I flew to Sweden on the Moscow-Stockholm plane. At Arlanda airport a large crowd was waiting, including Estonians abroad, who joyfully waved little blue-black-white flags and said welcome to the free world, and afterwards pitied me: look, a repressed man, and shaved bald too. I had to disappoint them: I have been without hair for a long time already because of Buddhism, not because of opposition to the state."

At the press conference at the airport Väärtnõu got to know the Estonian abroad Alex Miilits, who was at that time the BBC correspondent in Stockholm and who later also made a two-hour live broadcast with Väärtnõu for the BBC. From the airport Väärtnõu was taken to the Estonian House, where a meeting with the local Estonians abroad took place and Carl Bildt gave a speech. As Väärtnõu says, Jaak Jüriado led him around Sweden like a sheep over the following couple of weeks to speak at various meetings, which culminated in a large gathering in the Stockholm City Hall to celebrate the anniversary of the republic, where he gave a speech and Carl Bildt also spoke with a greeting. After Väärtnõu arrived in Stockholm, the editor of Radio Free Europe, Toomas Hendrik Ilves, phoned him at the Estonian House repeatedly over a month, several times a day, congratulating Väärtnõu and saying that he had broken the Russian bear's back.

The question arises whether T.H. Ilves was already thinking of the Estonian president's chair when he questioned Vello Väärtnõu on the subject of the ERSP and a free Estonia.

Väärtnõu lived for a month in the Estonian House, and then the Estonians abroad threw him out of there, the reason being his talk with Jüriado at the EVVA meeting about sending money to Estonia, and because Jüriado took money from the papers for himself when they did interviews with Väärtnõu. Väärtnõu learned this later from Alex Miilits.

In March 1988 Marju Lauristin came to Sweden together with a male citizen to meet Väärtnõu and to talk with him about Estonia's future. Lauristin's main question was whether Väärtnõu was already forming a new government. Since the communists did not know what was going to happen, they evidently feared direct state repressions which the ERSP might have undertaken against them.

But Väärtnõu refused to talk about the matter, because being in power did not interest him. Since Lauristin was and is a communist, it was hard to find a common subject. Several people took part in the meeting, which Väärtnõu recorded for himself, among them Ärvi Orula, who now lives in Australia. After this conversation in Stockholm, the Popular Front was formed at the end of April 1988.

Vello Väärtnõu:

"After the expulsion I phoned Nõrguke constantly for weeks and told her: get the party made. But Nõrguke announced importantly that they would carry the matter forward in their own way, but not in my way; she had no need of special units. They knew how and what to do. I asked: if you did not know at the beginning what to do and how to make Estonia independent, then how did you come up with it now? At this she slammed down the receiver, and afterwards she no longer took my calls. In the same way T.H. Ilves from Free Europe phoned me constantly. Already then an aversion to all this arose in me."

Then suddenly the calls to Stockholm stopped; it seemed that someone had decided there was no point in dealing with Väärtnõu any more, and thereupon Väärtnõu was also thrown out of the Estonian House. When Tiit Madisson arrived in Sweden, a flat was bought for him at once. Consequently the Estonians abroad valued Madisson's action more than the international press conference about the ERSP. It seems that both Estonians and Estonians abroad like mass events more than ideas, parties and politics, not to speak of independence.

Strange as it may be, after Väärtnõu's ERSP proposal there was not a single group in Estonia which at that time would have been able to come out with the idea of Estonian independence. Looking at how history is now treated in the press and in books, how everyone was, so to speak, undermining from within and in secret, it seems as if Väärtnõu had gone to hold the press conference in Moscow together with Arnold Rüütel....

Vello Väärtnõu:

"It is striking how the Estonian people love stupid communists; I am ashamed of the Estonians. They gave the initiative to the communists, who had old connections and the state finances in their hands, and so the party was made only 6 months later. I made the party, and after that they jumped into the boat I had made and began proudly to row.

After my expulsion Bush and Gorbachev met in Yalta, where it was agreed that the Soviet Union would not be broken up, the structures would remain the same, and there would be, so to speak, communist capitalism."

On 20 August 104 people founded the Estonian National Independence Party in Pilistvere.

The MRP-AEG had by then merged completely into the ERSP, and the MRP-AEG Information Bulletin soon ceased to appear as well.

The ERSP Congress of 1989

When Väärtnõu came back to Estonia for the first time, he went at once to visit Pärnaste to talk about party matters. Pärnaste told him that everything had been done and organised and the party was preparing for a triumphal march against the government. From this talk of Pärnaste's one could understand that the ERSP no longer needed Väärtnõu, but that she could take Väärtnõu on as a member: that Väärtnõu had fallen behind the times in the political sense and supposedly no longer knew what to do. This forcibly leads to the thought that even the communists were more honest, because Lenin received party card No. 1 for his idea. Then Väärtnõu arranged a meeting with ERSP members in the Lihula district with the help of Peeter Differt, who at one time, together with his wife Hele, had distributed the leaflets about independence made by Taola from Lihula to Virtsu. Pärnaste also went along to this meeting, and Väärtnõu talked for several hours to the company who were, so to speak, making the ERSP.

Vello Väärtnõu:

"I told them that the party must act and strive for power, not just stand around gawking. Not create citizens' committees and hand out passports. For this nothing more is needed than a group of rightful citizens of the Republic of Estonia, and on the basis of their declaration to announce elections officially.

Thereupon I was told that I did not know the matter and had fallen behind the times. In a word, it was made clear to me collectively that I had better sit in Sweden. Then I left, and Pärnaste seemed to be pleased with the meeting."

Some time later Pärnaste explained to Väärtnõu that he must meet Tunne Kelam, who at that time worked as a watchman at the henhouse of the Ranna state farm. So Väärtnõu walked for several hours together with Kelam round and round the henhouses; they covered a good 7 kilometres while Väärtnõu told Tunne the A and B of politics and what had to be done with the ERSP.

The ERSP congress was to be held in the Estonia theatre, and Väärtnõu had been invited to give a speech there. He describes the events as follows:

"I was to give the first speech. I came on time and took a seat, and when the congress began the doors were opened, through which a large procession of Christians with church banners marched in. I thought then: what a falsification of history on the part of the ERSP! I imagined that it should have been Buddhists marching in through the door.

The Buddhists were the ones who made the ERSP proposal, who printed the leaflets and distributed them across Estonia. Two Buddhists and one non-Christian went to Moscow to the press conference which proclaimed independence for Estonia. At that time I did not see a single Christian. That was the moment that made me think about the hypocrisy of Christianity and how eagerly they help falsify history. I stood up and walked out of the hall. I understood that the project and realisation of a beautiful idea had been screwed up by the dissidents and Estonians together with the Christians. With that my political activity in Estonia ended."

In the ERSP book written by Pärnaste there is not a word about the part of the Buddhists, and with this Pärnaste has greatly helped the falsification of Estonian history. Pärnaste herself has changed parties, finally landing in EKRE, where she is together with the former communist Arnold Rüütel. Where are Pärnaste's principles, the question arises? World views change from Buddhist to Christian, and political principles likewise.

No wonder that already in 1989 the ERSP officially recognised the Christian church. Point 7 of the ERSP's 1989 programme mentions the integrating part of the church in Estonian society: "The church has an irreplaceable mission in filling the ideological and ethical void that has arisen during the last half century, in the spiritual and moral rebirth of the people, for the taking root of eternal values and truths."

The leading part of the church and the benefit of prayer are also mentioned years later by Tunne Kelam:

"In the opinion of the undersigned, the success of the ERSP's far-reaching aims is connected with the fact that this party began its existence with prayer in a church. The same custom continued at the ERSP's large gatherings: all of them began and ended with an appeal to the Most High and with thanks for His help. This event too was concluded by our Tallinn provost with a prayer, asking a blessing both on the legacy of the ERSP and on the spread of the book reflecting it. And one more observation: the book contains an overview compiled by Jaan Tammsalu of the part played by Estonian clergymen in the activities of the ERSP."^ix

The question arises what part of the clergymen's activity Tammsalu describes there…

Eve Pärnaste left the ERSP already in 1993, and on 2 December 1995 the ERSP ceased to exist through merging with Isamaa. At that time the ratings showed support for the party of only 1%.

20 years later, in 2009, the Union of Pro Patria and Res Publica submitted an application to the Patent Office to register the trademark Estonian National Independence Party in its name, and at the end of the year the Patent Office registered in the name of IRL both the word combination Estonian National Independence Party and the abbreviation ERSP.

This is called the impudent theft of intellectual property, because no one asked permission for it from Väärtnõu as the author of this idea and wording, and the IRL officials do not answer his several inquiries either.

Occupied with Buddhism Again

After the ERSP congress of 1989 Väärtnõu gave up political activity and concentrated again on Buddhism. He lived for years in the Himalayas, studied at Tribhuvan University and in Nepalese monasteries in Kathmandu, and later spent 8 years in retreat doing Buddhist practices.

In 2005 Väärtnõu began creating the first Encyclopedia of Buddhism in Estonian, which at present contains 2,300 articles, plus terminology.

In 2007 his first international conference, Buddhism and Nordland, took place, held at Tallinn University. In 5 years the conference grew into a three-day event, bringing together scholars and Buddhists from all over the world: from Latvia, Lithuania, Finland, St Petersburg, Oxford, Nepal, India, Mongolia, Buryatia and the USA. It was the first academic conference in Europe that studied the history of Nordic Buddhism, and it is the only one of its kind to this day.

How Estonia Greeted the Creator of the ERSP in 2007

In the summer of 2007, after 14 years of absence, Vello Väärtnõu went back to Estonia intending to build the 5th stupa there, which was to rise by his farm at Veltsa.

On 20 August Väärtnõu was discussing with volunteers on the steps of his Veltsa country house how to build the stupa, when about 40 masked policemen and K-commandos, who wore black masks and automatic weapons, suddenly jumped out of the bushes and attacked them brutally.

It is significant that such a "greeting" took place on 20 August, the anniversary of the founding of the ERSP, and also its later description in Eesti Ekspress in accordance with the best Soviet traditions. As the local villagers told, the masked men had arrived already the night before; this could also be seen from their muddy state, since they had been lying at the edge of the forest disguised as bushes for a long time. Why then did they wait so long?

Because, unexpectedly, Väärtnõu had gone early in the morning with the author of this text (MB) to the shop in Lihula and had also visited the neighbours, returning only at 2 in the afternoon. In the surroundings nothing pointed to the men and the number of cars that sprang up in an instant when they reached the yard. This means that they had long been waiting for them in disguise.

As soon as Väärtnõu was back, the masked men rose from the bushes with their weapons and attacked him. They had had several hours' time to arrest the boys who were helping with the clearing work, and about whom it was said later in the paper that it was as if they had come there to look for them. But no, they waited until Väärtnõu arrived. Interesting, why?

All the people, including Väärtnõu, were handcuffed and put face down on the ground, and Väärtnõu was struck repeatedly on the back with a gun. According to the police they were looking for weapons; they searched the house and the garden with a metal detector for several hours and then headed for the attic. In the house, which had stood empty for 20 years and no longer had doors, 70 g of cannabis was, so to speak, "found".

All the men were arrested and taken to Pärnu prison, and no one explained why Väärtnõu was also taken away; he said later that he was interrogated in Pärnu until 4 in the morning. The author of the story (MB) drove straight to the Swedish embassy in Tallinn and explained what had happened, saying that Väärtnõu's life was in direct danger. The next morning the police took Väärtnõu back to Veltsa, where two men with metal detectors again searched for something for several hours, and then back to Pärnu prison again. It is obvious that the explanation of looking for and finding the boys who had been at the clearing work is a crude lie. In the evening Väärtnõu was released with the help of the Swedish embassy.

This is how the Republic of Estonia greeted the author of the ERSP, Vello Väärtnõu, who was the first to demand freedom for Estonia openly. In Estonia the communists are still in power, and KAPO, which has taken over more than 30 former KGB employees. This fact is officially acknowledged with the explanation that these KGB men are experts in their field.

Väärtnõu later wrote a complaint to the prosecutor's office, from where the answer came that everything had been done as necessary and everything was in the best order. All the Estonian lawyers refused to take the matter further, referring to some telephone calls, or advised him outright to give it up.

Science and Buddhism

In 2008 Väärtnõu finished building the stupa that had been planned a year before. Now Estonia alone among the Nordic countries has 5 stupas, which is a rare phenomenon of cultural history in Europe.

In 2007-2011 his annual international conferences Buddhism and Nordland took place under Väärtnõu's leadership.

In 2011 the Australian government granted Väärtnõu a Distinguished Talent visa for his life's work and scholarly projects in Australia, and Väärtnõu worked in Australia for the following 9 years, laying the foundation of the international conferences Buddhism and Australia.

In February 2012 the first international conference Buddhism and Australia took place, with scholars and Buddhists from 12 countries around the world, and with Prof. Lew Lancaster of UC Berkeley as keynote speaker. To date this unique scholarly conference, which brings together the academic world and Buddhists from all over the world, has continued for 9 years in Perth.

In 2012 Väärtnõu visited universities in Mongolia, China, Taiwan and Singapore in connection with his new project, and in November 2012 he began his Chinese Buddhist Encyclopedia, which he presented to the public for the first time at Berkeley University, and which the Asian media have called the Project of the Century from the beginning. Today this largest online encyclopedia of Buddhism in the world has 62,400 articles, all of them illustrated and linked, plus terminology.

In 2020 Väärtnõu went back to Sweden, where he began a new project, Swedish Buddhist Studies, which is engaged in developing the academic aspect of Buddhism in Sweden.

Since Estonia lacks the corresponding specialists, and the Tartu orientalists have called Väärtnõu's doings belonging to the field of village mysticism, I would give the word to scholars from across the border, as to what they think of Vello Väärtnõu's conferences and encyclopedia. Here are some examples from the letters; more can be seen at the link http://www.tibetanbuddhistencyclopedia.com/en/index.php?title=Chinese_Buddhist_Encyclopedia:Support_Letters

Prof. Lew Lancaster, UC Berkeley

I want to thank you for the first Buddhism and Australia conference. It was well organised, and the papers touched on very important subjects, not only for Australia but for Buddhism in general in today's society. It would be of great help if this type of conference could be repeated regularly. Your new project, the "Chinese Buddhist Encyclopedia", is for our research an exciting prospect of obtaining a new and valuable resource. I would like to invite you to take part in the annual conference of the Electronic Cultural Atlas Initiative (ECAI), which takes place on the Berkeley University campus in California. Our international audience is interested in hearing about the plans for the encyclopedia, and we hope to discuss with you ideas on how to make the information you have gathered available on the web as part of the consortium of cultural atlases.

Dr Jürgen Offermanns, Lund University

Since 2007 the conferences "Buddhism and Nordland" organised by Mr Vello Väärtnõu have been an important and necessary contribution to the academic study of Buddhism in the Baltic countries and Scandinavia. I was a participant in the 2008 conference and valued it highly, as well as the academic quality and range of the papers presented by the scholars.

Dr Hakan Wahlquist, Royal Museum of Ethnography, Royal Swedish Academy of Sciences

For several years I have worked closely with Vello Väärtnõu and the Estonian Nyingma he manages. The aim of Mr Väärtnõu's highly respected and valued initiative has been the serious study of Buddhism in Northern Europe. At these conferences bridges have been built between scholars from the Baltic countries and from Russia, and practitioners and scholars of the Scandinavian countries. Mr Vello Väärtnõu is a reliable and dedicated person for these activities. I recommend supporting Mr Vello Väärtnõu and Estonian Nyingma in every way in carrying out their unique activities. They deserve it.

Prof. Padmasiri de Silva, Monash University Melbourne, Australia

The work that has been done with the Chinese Buddhist Encyclopedia is of a very high calibre, and I recommend this project to other scholars of Oriental studies. I have lived in Australia for nearly fifteen years, with my regular participation in academic writing and conferences, but this conference Buddhism and Australia was for me an eye-opener to the treasure house of knowledge that is found in the Chinese Buddhist Encyclopedia.

Dr Hema Goonatilake, Sri Lanka Royal Asian Society

The Buddhism and Australia conference is an excellent initiative for bridging the gap between East and West

Dr Christian Thomas Kohl, University of Education Freiburg

The Chinese Buddhist Encyclopedia is an outstanding project in the history of Buddhism

Dr Yao-ming Tsai, National Taiwan University

I, Dr Yao-ming Tsai of the Department of Philosophy of National Taiwan University, hereby give my personal and professional recommendation to Vello Väärtnõu and the Buddhism and Australia conference.

Dr Juha Komppa, University of Oxford

The Buddhism and Nordland conferences are excellent examples of interdisciplinary engagement, something that is talked about so often in academic circles all over the world but is in fact rarely possible. As such the conferences have offered a unique forum.

30 Years Later

What historians, politicians and Estonians abroad think of the ERSP Proposal today.

Examining what Estonian historians have said about Vello Väärtnõu and the ERSP Proposal he made, it turns out that they either do not know the author of the ERSP idea, avoid the subject, or else are unable to evaluate the event. Here are some opinions that come from correspondence with the author of the story in 2018.

Mart Helme, EKRE, Minister of the Interior of the Republic of Estonia

I was not active in politics at that time and cannot comment more thoroughly.

I consider the adoption of the declaration of sovereignty by the Supreme Council more important than the founding of the ERSP. But yes, all these things, the ERSP, the plenum of the creative unions, the Citizens' Committees and so on, intertwined and complemented one another and paved the way for pluralistic politics and the emergence of different parties. In this sense the founding of the ERSP was without doubt an epoch-making landmark.

• Comment: it is striking that for Mart Helme the decision of the Supreme Council is more important than the ERSP initiative. That is, already then he openly recognised the communist regime, like a proper communist.

Martin Helme, EKRE, Minister of Finance of the Republic of Estonia

I apologise very much; I am afraid I simply do not have time to answer properly and substantively.

Rein Taagepera, American political scientist of Estonian origin, candidate for President of Estonia in 1992

Living in California, I did not notice this event of 1/88.

I noticed the replacement of Ristlaan by Toome in 1/88 and the creation of the IME in 12/87; the ERSP, with a certain delay, only after its official founding in 8/88.

Kaarel Piirimäe, Estonian historian, University of Tartu

In my opinion much has been written and said about the importance of the ERSP; it was after all the first openly oppositional party, while the Popular Front founded later declared support for perestroika and may even have been initiated by the KGB or under its protection. Without doubt the founding of the ERSP was a sensational event.

Jaak Valge, historian and politician, member of the Riigikogu

I must say that I cannot evaluate its importance precisely, either as a citizen or as a historian. Generalising, I could perhaps claim roughly that Väärtnõu's proposal radicalised the national opposition of that time and directed it towards action. I myself did not know Väärtnõu, and did not get to know him afterwards either. There had to be such brave people for the idea to develop further.

Jüri Adams, founding member of the ERSP in August 1988, former Minister of Justice, main author of the draft Estonian constitution

Since the name of Vello Väärtnõu is central in your questions, I must say that I have never known this person, neither then nor later. I also did not live in Tallinn and had no knowledge of what was happening there. I do not know the least thing about the press conference in Moscow in January.

I personally joined the ERSP organising activity only in April 1988.

I refused to sign the Proposal. I think I remember that the reason was that I did not consider the realisation of this proposal realistic

• Comment: Väärtnõu met Adams twice, visiting him in Tartu.

Mikko Lagerspetz, doctor of political science, Åbo Akademi

I presume that the ERSP had an influence on the Estonian citizens' movement and perhaps influenced its programme in a radicalising direction. This in turn influenced the Popular Front and the decisions of the Estonian Supreme Council from 1990 on.

I did not know about the press conference before. As far as I remember, it was absent from the local Estonian press, which I have studied quite thoroughly.

February 1988 was still quite early for activism of this kind; the old ways of dealing with dissidents still dominated. But it is quite interesting that the expulsion was carried out on Gorbachev's personal order. One may presume that such a high level of government did not need to be involved. So the presence of the foreign media evidently made the ERSP "hotter" than other "dissidents".

Sirje Kiin, Estonian literary scholar and journalist

My personal assessment is that the founding of the ERSP was an important historical event, which broke the Communist Party's one-party system in the Estonian SSR and then also in the other union republics.

Eve Pärnaste, Estonian public figure, politician

As far as I know, the author of the founding of the party was Vello Väärtnõu.

The idea of organising the press conference in Moscow was also Väärtnõu's own, and Väärtnõu organised it using the connections of his Moscow acquaintances. Until the expulsion Väärtnõu was the key person. It was the first public proposal to create an alternative party in the USSR, and when the party was founded on 20 August 1988, it was the first alternative party, following whose example parties began to be founded elsewhere too, so its importance is historic.

Lagle Parek, Estonian politician and public figure, chairwoman of the ERSP 88-92

Hello, I would rather send you the address of Eve Pärnaste, who will certainly answer more precisely.

- What did you say at that time in answer to Vello Väärtnõu, who came to you with the proposal to create the ERSP?

Hello, I do not remember. Lagle

Andres Mäe, activist of the ERSP Tartu Initiative and member of the board of the Independent Information Centre, writes in the book ERSP Aeg^x:

The ERSP was the first legally created alternative party in the Soviet Union beside the sole rule of the Communist Party, whose programmatic aim, which in 1988 seemed not only sharply "anti-state" but simply utopian, was fulfilled within three years.

Dag Hartelius, Swedish diplomat

The Estonians used the USSR's own instruments against the USSR so sensibly^xi

Sir Arvi Hillar Parbo AC FTSE, Estonian abroad, Australia

It was without doubt a brave deed, even in Gorbachev's time, when the situation in the Soviet Union was freer than before. If the aim of the National Independence Party was the restoration of independence, then it coincided with the aim of all the Estonian exile organisations, which had constantly kept the violent annexation of Estonia to the Soviet Union before the eyes of the governments and public of the Western world. What was new and brave was that this was now said in the Soviet Union, and even at a press conference in Moscow.

Jüri Estam, politician and journalist, former member of the ERSP

Yes, of course it (the ERSP Proposal) was important, and even very important. It depends of course from which tussock you look at it. Whether in the sense of the USSR, or looking from the Estonian perspective, or in the global context. If one looks at the chronicle and the chronology, the whole Singing Revolution and the crumbling in the USSR got properly going only after the proclamation of the ERSP. By now the memories of these events tend to be fading internationally. At that time apparently quite a considerable part of the international public knew that the so-called collapse of the Soviet Union, or its dismantling, began in the Baltic, and that especially at the beginning of this process Estonia was the forerunner. ….The birth of a second party beside the Communist Party in a country where the Communist Party had been the (feared) sole ruler for decades, that is very, very important. The making of cracks in the monolith, and then the retreat of the monolith itself from general rule through fear. I tend to be of the opinion that the ERSP was more trustworthy than the Popular Front.

However things actually stood with all this, one thing is important: the first crack, something of a pluralistic kind, appeared in the Soviet empire precisely through Estonia, or

Tiit Madisson, freedom fighter, initiator of the Hirvepark meeting

The initiative of Vello and Co was of enormous importance at that time in founding the ERSP, because this party would hardly have come into being in August 1988 if there had been no previous activity. The ERSP was the first opposition party in the whole Soviet empire, which is why Vello's name should certainly go at least into Estonian history. Unfortunately the initiators are later let down by careerists, because people do not really want to remember.

Mai Raud Pähn, Estonian art historian abroad, Stockholm

Honour to Vello Väärtnõu, who began the great organising work. He is a truly worthy man. I think that the ERSP was a brave step by brave people, which helped people to straighten their backs and finally led to the liberation of Estonia..

Trivimi Velliste, Estonian politician

The Estonian Heritage Society with its large membership had just been founded, and joining the ERSP initiative seemed beyond my strength, although I clearly sensed the significance of this step and the courage of the initiators.

I did not know much about the Moscow press conference at that time, but it was certainly an important precedent. The Soviet system was built on fear, after all; anyone who was able to overcome fear became very dangerous to the system

Leaving terminological philosophy aside, however, the courage and fearlessness of this initiative must in any case be emphasised! And the Kremlin of course sensed and interpreted this resistance as coming precisely from within the system itself, and thus as extremely dangerous.

Sander Jürisson, Museum of Occupations

The museum is aware of this event, especially considering that among the 14 people who signed the founding document was also the long-time director of our museum, Heiki Ahonen.

The historical significance of the event is hard to overestimate: it was the first democratic party in Estonia after half a century of occupations, and thereby an important turning point in the process on the road to restoring independence.

As a person who stepped into one of the leading roles in times of upheaval, he must certainly be given recognition for his courage and initiative. Every individual's initiative at such complicated and historic moments deserves to be highlighted and noted.

Gorbachev's move to expel Väärtnõu from the SU ...seen from the other side, this is also a somewhat involuntary) recognition of Väärtnõu's activity by the head of state, thereby also answering your earlier question about the influence on the Soviet Union more broadly.

Marek Tamm, professor of cultural history, Tallinn University

I can only say that in the Estonian context the founding of the ERSP was certainly a very good and important step, which has had a great influence on Estonia's development over the past nearly 30 years.

Ian Cook, Murdoch University, Australia, professor of politics and political philosophy

This event finally led to the collapse of the Soviet Union.

In the Gorbachev era there were profound changes in the Soviet Union. It was not, however, one in which opposition parties were tolerated, and the ERSP was a step too far for Gorbachev. His leadership would have been weakened if he had not reacted. The danger of the collapse of the Soviet Union connected with this event made it a move that Gorbachev could not allow. Those people who showed that they were brave enough to speak and act openly against the Soviet leadership were decisive in the historical sense.

Without the individuals who were ready to take an enormous risk upon themselves, placing themselves at the forefront of the resistance, what so many people wanted would not have happened.

Mart Nutt, Estonian politician and historian

Of course the proposal to create the ERSP was timely and necessary at that time. But I am not familiar with V. Väärtnõu's role in this process.

Mart Laar, Estonian politician, historian

Certainly a historic proposal, since it opened the way for the whole USSR

Pertti Grönholm, University of Turku, professor of European and world history

Väärtnõu has truly had an extraordinary life, and his activity in Soviet Estonia is truly worth closer study.

Jaak Valge, Estonian historian, Tallinn University, School of Humanities and Social Sciences

Generalising, I could perhaps claim roughly that Väärtnõu's proposal radicalised the national opposition of that time and directed it towards action.

There had to be such brave people for the idea to develop further.

Silver Tambur, editor of Estonian World

I value his (Vello Väärtnõu's) deed very highly; the ERSP had a very important role in Estonian society at that time. Gorbachev evidently feared this initiative; that seems a logical conclusion.

Toomas Karjahärm, Estonian historian, lecturer at TLU

The ERSP was a radical national party, which was among the first to advocate full state independence, openly set the goal of restoring the Republic of Estonia on the basis of legal continuity, and was against the union treaty offered by Gorbachev. In striving for independence the ERSP influenced the whole social movement in Estonia, gave ideas and an example to other emerging parties and movements, and was in its way a pathfinder and encourager.

The events in Estonia of course influenced the fate of the SU, helped its dismantling, and were an example for the freedom movements elsewhere.

Ants Pindis, freedom fighter, founding member of the Võru Heritage Protection Club^xii

The proposal to create the ERSP was a well thought-out political step.. The authorities' confusion that followed the publication of the proposal also showed how skilful a move had been made. In the vague situation the authorities were unable for a good while to take a clearer position; only in mid-February was an ideological counterblow delivered in the press.

It can be claimed that the proposal to create the ERSP was the detonator that split the ECP, forced the reform communists to react by creating the Popular Front, and as a result of further development led to the disintegration of the Communist Party and the establishment of a democratic order in Estonia.

The Tartu dissidents were unable in their time to understand the significance of the founding of the ERSP and the possibilities hidden in it, and did not join the proposal. Because of being deprived of the honour of initiating an undertaking of epoch-making importance, Viktor Niitsoo has afterwards tried in the journal Akadeemia to diminish the importance of this event, descending in the process to twisting the facts.

Jüri Lina, Estonian journalist abroad, Sweden

Vello Väärtnõu's proposal to create the ERSP was a very important international event, because for the first time an alternative political organisation appeared openly beside the Communist Party.

Gorbachev expelled Väärtnõu from the Soviet Union because the Soviet rulers could not tolerate this step. It was decided to expel such an individual, and other persons connected with the founding of the ERSP too, from the empire.

Vello Väärtnõu's initiative to create the ERSP was in every way a valuable initiative. The CPSU considered citizens' initiative to be the most dangerous phenomenon of all.

Mati Kiirend, dissident

In the founding of the ERSP, Väärtnõu's initiative had a great role as catalyst. And this role proved very timely and fundamental with regard to further developments

Inno Tähismaa, journalist

Vello's role both in the founding of the ERSP and in the collapse of the USSR and the restoration of the independence of the Baltic states is certainly very great, not to say decisive. Namely, the ERSP was clearly pro-independence, unlike the Popular Fronts, which were created, so to speak, to cover tracks and as a counterweight to the ERSP, in support of perestroika.

The independence supporters were in disfavour until the putsch took place in Moscow and there was no other way than to proclaim independence. After that the Popular Front took all the honour and laurels for itself, although it was the ERSP that had fought for independence. Parek let the independence supporters be trampled into the mud.

As far as I know, nothing at all appeared in the Estonian press about that press conference; one could hear about it only through the Voice of America and Radio Liberty. Namely, the authorities did not want anyone to know anything at all, that such a thing as the ERSP existed

Mart Laar, Estonian historian and politician

At such a moment, to initiate honestly and openly a political party with registered members, placing itself in opposition to the whole existing system and setting out to demand the restoration of Estonia's independence, meant voluntarily signing the order for one's own arrest.

Looking back, this courage deserves the highest recognition and respect. It is easy to proclaim after the fact that in 1988 it was still "early" to demand the restoration of independence, or that when speaking of sovereignty we actually meant independence.

All the more, however, should those be recognised who were not afraid and thereby pushed the way open for others too.^xiii

Tunne Kelam, founding member of the ERSP, chairman of the ERSP 1993-95

As soon as it became clear that founding a political party was no longer punishable, a wave of founding new parties followed, not only in Estonia but elsewhere in the Soviet Union too. The organisational structure and democratic statutes of the ERSP became in many ways an example for the parties that followed.^xiv

Office of the President of the Republic of Estonia, 2 June 2019

The founding of the Estonian National Independence Party in Estonia was of symbolic significance, and its study and the wider international presentation of the research results is very important

Where Is the Medal?

Proceeding from the above letter of the government of the Republic of Estonia, it is fitting to ask: how then has the present Republic of Estonia recognised the author of the ERSP Proposal?

There is a concrete answer to this question: the Republic of Estonia has not in any way recognised or taken notice of Vello Väärtnõu, the author of the Estonian National Independence Party and the one who laid the foundation of the present republic.

What did T.H. Ilves think while sitting in the president's chair for two terms and handing out medals?

Did he not somehow recall the reports about the ERSP Proposal that he read on air on Free Europe, and the telephone calls to Väärtnõu? Of course not; that would create a point of comparison between the deeds of two people.

Väärtnõu and his deed, which destroyed the communists' perestroika plan to hold the empire together and which brought about the collapse of the Soviet Union, have been deliberately left out of the history books.

Eve Pärnaste, too, who was there at the beginning of the founding of the party, has behaved basely towards Vello Väärtnõu, leaving out of her ERSP book, as the only one, an interview with Väärtnõu, thereby taking from the author of the ERSP the opportunity to express his opinion.

Pärnaste and Ilves are not alone; opinions about the falsification of our history have been expressed for a long time, and in addition materials and even old newspapers are disappearing from the archives.

Jaak Allik wrote already years ago in the article "ERSP and the Popular Front: 20 Years Later":

"One would certainly have liked to find in the collection a reference to the fate of Vello Väärtnõu, Eke-Pärt Nõmm and Ärvi Orula, who initiated the idea of founding the ERSP and heroically brought it to the foreign press, because the last two we do not find even in the ranks of the ERSP people.

It is rather strange (and perhaps needs an explanation too) that the merits of a whole series of top ERSP figures who played an important part in the restoration of independence have been left by three presidents without any recognition whatsoever (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, and also the restorer of the Defence League, Kalle Eller). Knowing, however, that those who voted for the restoration of independence on 20 August received double orders from Arnold Rüütel...^xv"

Jyri Kraft writes in 2018:^xvi

I am amazed how already in our lifetime history is being shamelessly remade. The rewriters of history, the belittlers of the achievements of our generation, as if in raising themselves up they do not reckon with the fact that those who took part in the events stubbornly stay alive… Nowadays the handing out to oneself of orders and high posts goes on playfully.

Endel Ratas, freedom fighter, signatory of the ERSP Proposal, refused a decoration:

«I thank the President of the Republic of Estonia for awarding me the decoration of the Order of the White Star, second class. With regret I must announce that I decline the award, because I consider insulting to my honour and dignity a procedure in which orders are pinned to the chests of former servants of the occupation power.

I feel that my honour and dignity have been injured through the press already by the fact that I have been put on a list of decorations which also includes a whole series of former servants of the occupation power. I consider this very humiliating, not to speak of accepting the award. It seems to me that there is an attempt to write a new Estonian history for young people who do not know about the earlier events. Now there is an attempt to whitewash those former holders of power and mix them up with the dissidents or freedom fighters.»^xvii

Andrus Norak:

I, however, was reminded of people about whose recognition nothing has been heard. For example Zivert Zoldin, whose release was once demanded very loudly. Or Vello Väärtnõu, Ekke-Pärt Nõmm and several others.

Where is the golden Cross of Liberty or the first-class Order of the White Star for these people?

When do they intend to start decorating these people? Evidently another, next president is needed for that.. We need a micro-history of the new Estonian Freedom Movement that would truly recognise those people who were the doers, not yet another official and twisted version of history muddied by the "doers". The representatives of the red nomenklatura have evidently grown tired of feeling bad, and so, with the support of the recent shower of orders, they have gone on the offensive and want neither more nor less than their own complete rehabilitation.

What is more, if no one else thinks of it, they help us remember this too: that it was precisely they who restored the Republic of Estonia. This precisely should not be allowed them under any circumstances.

They were, are and will remain guilty, more directly or more indirectly, of causing undeserved suffering to countless people.^xviii

Toivo Kallas, architect

"Perhaps there would be no need to recall all this any more if in our mass media there had not recently grown stronger a tendency to idealise the activity of the Estonian collaborators of that time, to depict it as arising only from the needs of preserving the nation, the language and the culture.

As a citizen of the Republic of Estonia I was ashamed to hear or read in the newspaper how our president, who in the recent past condemned the Western countries' interference in the "Baltic question" as an internal affair of the Soviet Union, last year on a foreign visit taught his hosts our recent history. I worry about the possibility for future generations to study the past objectively, because the creeping restoration of the ESSR taking place under the leadership of the communists in power has reached the archives, where under the label of personal data protection a new wave of classifying documents is beginning."^xix

Instead of a Conclusion

Vello Väärtnõu relates

- about Eve Pärnaste and Viktor Niitsoo

"Eve Pärnaste took part in the activities as a typist and as the person answering the telephone; she had no right of decision. In that period she was a Buddhist, which she has now exchanged for Christianity. Her religious principles changed, her political positions changed too, from which it follows that Pärnaste is always in the role of a religious and political prostitute.

I saw Pärnaste for the first time in Tartu, when she was bustling about in the sociology laboratory at the Tõistre summer house; we did not communicate more closely. Later I came into closer contact with her when she was Andres Ehin's secretary, and since she was a typist she seemed to be useful for typing some things for me. We communicated directly at Pärnaste's exhibition in Kiek in de Kök, where I was together with Jüri Arrak, who at that time considered me his friend. At the after-party of the exhibition I also met Erik Udam and Endel Ratas for the first time; both seemed to me sensible and likeable. Since Ratas was interested in Zoroastrianism, I gave him the nickname Darkness and Light, since in Zoroastrianism it is said that for 1000 years light rules on earth and for 1000 years darkness. From this the acquaintance with Pärnaste also developed further. Since I was engaged in Buddhism and had, so to speak, enslaved a number of young people who wanted to become Buddhists, I had gathered them into Taola, that is, the Buddhist Brotherhood, who built stupas together with me, translated Buddhist literature, printed thangkas (Buddhist sacred images) by silk screen and, as living little weakling Buddhists, so to speak, had to advertise Buddhism in Estonia. In connection with this there was a lot of writing work, and I appointed Pärnaste, or Nõrguke, as secretary. She wrote letters, even to the Dalai Lama, and in return she was repaid with praise, honours and frequent psychological support. Why so? The name Nõrguke [Little Weakling], which I gave her, came from the fact that Pärnaste constantly broke down psychologically, and then Pärnaste needed to be supported. My wife Natali Väärtnõu and the other female beings who moved about in Taola managed this well.

After I was thrown out of Estonia and out of the Estonian House in Stockholm, it seems that Pärnaste has been struck by amnesia about the time when she was the secretary of Taola. As a secretary she was quite quick-witted, but she has never had ideas or a creative approach to politics.

Now Pärnaste gives interviews in the newspapers in which she is a great independent thinker and doer, but at the time of the founding of the ERSP she was only the one who was told what to do and how, where to go, and so on."

- about the collaborators and the Estonian Committee

"The Supreme Council proclaimed independence, and that the Congress of Estonia and the Estonian Committee asked the Supreme Council to do this was not right. Because the Supreme Council was an organisation of the occupation authorities, regardless of whether anyone there thought sympathetically about the Estonian people or its freedom, which unfortunately practically did not show before it was clear that they had no future. In Holland, Norway, France and other countries too, even women who had lived with Germans during the war had their heads shaved. That was clearly a pointless and stupid act, but it expressed the people's attitude towards collaborators.

Here in Estonia there has never been talk of collaborators or of condemning them. But the Geneva Convention should have been made known.

Of course there was a big difference between being a rank-and-file communist/collective farmer and an executive functionary. In the case of rank-and-file people I of course do not think of any punishment; I have the functionaries in mind.

Perhaps it is not known in the West either how they lived here; for example, I would mention the simple thing that they bought sausage, meat, cucumbers, tomatoes and Bulgarian compotes, not to speak of eels, from their own shops. And others did not get in there. In the ordinary shops jars of sea kale were spread out, and sausage and meat were not to be seen. On the occasion of elections a limited quantity of wieners was sold to the people. And this is only a small example. Money, cars and trips abroad were only for the leadership, or else for collaborators. So they received special benefits for their collaboration.

The leading Estonian communists who made the decisions did not only live well but committed crimes. There should have been an investigation and a trial of them.

Here would be the right place to mention that our first president Meri, too, was a KGB collaborator; he dealt with matters of the Estonians abroad and wrote about them and his activity directly to the KGB.^xx Lennart Meri's father Georg was a deporter; his trial was begun in the new time but was soon hushed up. At that time all those who dealt with foreign countries were connected; this is hard to understand and believe for those who did not themselves see it at that time. Just as we cannot know the former republic thoroughly, since we did not live inside it. In Sweden, when I told about the deportations, how they came to people's homes at night and took them away, they asked with big eyes: why then didn't you call the police?

In the Estonian Committee there were communist functionaries on the basis of legal continuity, like other people. It seems that the communists steered the decision of the committees very skilfully to their own advantage.

The question is which party a person chooses according to his convictions; it cannot be that one separates oneself from the ideology and history of that party. The Communist Party has a terrible and criminal history and is guilty of killing millions. How can a person with principles go there and bind himself to them?

If in this paragraph one replaces the word communist with the word fascist, then it sounds somehow different and no longer so innocent. To the majority it seems self-evident that the new members of the Nazi party share the views of the old ones and are the same. So the same must apply to the communists too. Communism split families, relatives and friends. Unfortunately there are many examples of this.

In the case of Estonia, the communists who had worked in leading positions should have stayed out of politics and also out of leading positions. But what happened in Estonia: even former KGB employees were knowingly taken over into the new republic, into KAPO, and an Estonian newspaper also wrote about this.

The one who takes the initiative wins, and the ERSP did not win because it let the communists into the elections. They had no understanding, vision or courage to take part in politics; they were all ordinary people without experience"

- about Viktor Niitsoo

I knew Viktor from childhood; his father was the michman [warrant officer] Tsetverikov. And little Viktor too bore this family name with pride for years, and at sports competitions where we performed together. I went to swimming training together with Viktor. When I came back from the north, I saw Niitsoo in Tartu, who suggested buying a bottle of vodka. It turned out that the formerly famous name Tsetverikov had changed to Niitsoo. I bought one and we went to his place. He said that it was absolutely necessary to read Solzhenitsyn; I said I had read him.

He asked what political views I had; I answered: the very best. Then I explained to him that at Verzhaika, where I was imprisoned, everyone was a criminal. I was considered political because the KGB dealt with me. There the whole camp was against the system; the camp commander and the Soviet power were regarded badly, they were beneath all consideration.

I explained this to Niitsoo, but he was already full of drink. Then I left and understood that friendship with alcoholics does not suit me.

Niitsoo was imprisoned for announcing to the people that he intended to drive up to Toompea in a red Pobeda, which made me think that it would have been better to make a blue-black-white Pobeda, which I also said to Viktor Niitsoo.

Why have the former dissidents remained silent nowadays; are they satisfied with the pink republic, or is the money that was paid to them from Sweden lacking? They should remember, after all, who held which post and what they did and said.

- about Lagle Parek

I met the famous Russian dissident and poet Ratushinskaya, and Lagle Parek came up in conversation too. About her Ratushinskaya said that Lagle kept to herself in the camp and did not take part in joint actions against the regime, and when the other women prisoners organised a hunger strike, Parek was stuffing herself with food in her cell. And she added that Parek was released by writing a petition for pardon, which is beneath all consideration for any political prisoner. Because by writing a petition for pardon she renounced her political views. These were Ratushinskaya's words.

- and about himself

"Public opinion, or mass opinion, has never mattered to me. Already from early childhood I was asked: what is your opinion? And it was explained what a personal position is, and that every man must have his own personal opinion. It must be said that, unlike in Estonia, I am considered a hero in Russia (by ordinary people and dissidents) and abroad.

The ERSP Proposal was a private undertaking, in which I indirectly involved the dissidents. Since the dissidents had no plan or thought at all of taking political power from the communists, that is, of restoring independence, I gave the idea to the masses, bringing to the dissidents a ready programme and a plan for how to take power. Parek was interested only in the idea of how to erect a monument, which, however, has not yet been done to this day. In a word, I made a project which I also carried out: the Proposal, the programme and the carrying out are all my work. Those 14 people who signed the Proposal must be counted as heroes, because it was the deep Soviet time then, but they dared to give their signature publicly. People change their positions in economics, in life, in politics, in religions. I am the same poor wandering monk as before.

I am not interested in the things I have done, but in what I am going to do. The most important thing is always the idea, and then putting it into practice. Those dozen or so people who signed the Proposal were to be an active team in putting it into practice.

I would set up Patarei prison again and put the communists there for serving the occupiers and collaborating with them. At that time they were the Soviet golden elite, and now they are the same.

The Estonian people have the memory of a pike; this amazes me. I would not have put Arnold Rüütel, who speaks Russian with mistakes and does not speak English at all, back into the president's chair. But evidently his IQ is higher than that of the average Estonian.

In Estonia there is no political memory or thinking, neither in the government nor in the people. The only one that was able to pull itself together and act after the ERSP proposal was the Communist Party. I was silent and waited 32 years to see what would happen, and it went as always.

The Estonian people were attached to the communists; for me this shows the slavish mind of the Estonian people"

[edit]