Veltsa külla kerkib tükike Tiibetit

Estonian Original Article

English Translation

[edit]

Esimesed rajatised saanud Vello Väärtnõu rajatav budistlik keskus pole kaugeltki veel valmis. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Suurtest maanteedest eemal Veltsa külas Koonga lähedal rajab tükikest Tiibetit kirju ja mõneti skandaalsegi elukäiguga Vello Väärtnõu, kes budistlikku keskust luues soovib tutvustada Eesti inimestele ida kultuuri.

Toimetuse potisinine Nissan hüppab Veltsa küla püstistel põlluteekividel nagu hobuvanker puust ratastel, olgugi et roolikeeraja hoo viimseni maha võtab. Miski ei viita sellele, et siin põldude ja metsatukkade vahel rajab üks mees budistlikku keskust.

Ent viimaks paistab salu tagant midagi kiiskavvalget. Keset õue naelutab tulijate pilgud endale lumivalgeks võõbatud kümne meetri kõrgune alt astmete ja pealt ümara kujuga ehitis - budistliku arhitektuuri vanim ehitusvorm stuupa. Tuules lehvivad väiksed erivärvilised palvelipud. Keset õue seisab aga veel poolik punaste ümarate sammastega ehitis. Stuupa ees on õlilambi ja Buddha kujukestega tuletempel ja jalusel suitsutusnõu, millest imbub õlidega segatud kadakapuru magusat lõhna.

Ruudulise flanellsärgi ja kogu jaheda hommiku tibutanud vihmast ligunenud sandaalidega paljaste jalgade otsas, pea munga kombel paljaks aetud, märgib koha peremees Vello Väärtnõu, et "kõigi olendite kaitseks, hüvanguks ja õnneks pühendatud" stuupa kõrvale peab tulema veel kaks madalamat ja matsakamat stuupat ja mitu templit.

Punaste sammaste kohale tuleb suur tiibetikeelsete tekstidega palveveski ja selle otsa raevukate jumaluste tempel.

"Suur tempel on suur ja selle jaoks ei ole raha. Teen kõigepealt väiksed asjad ära," jutustab Väärtnõu. Ja lisab, et suure templi ehitust takistab seegi, et maja ümber pole küllaldaselt maad, naaberkinnistu on aga riigi omandis.

Raudbetoonist valatud stuupa on peremehe jutu järgi seest tühi ja täis vahatatud paberile paljundatud tiibetikeelseid tekste, Väärtnõu enda loodud budistlikke ikoonimaale tankasid, tiibeti keeles kirja pandud tekste, pühakujusid ja muid religioosseid esemeid.

Enda kohta märgib Väärtnõu, et näeb välja nagu eestlane, aga oma mõtlemiselt ja lähenemiselt on pigem asiaadi moodi.

"Ma olen kõik oma raha matnud alati budismi sisse. Leian, et inimesed peaksid osa saama sellest suurest kultuuripärandist, mida pakub meile ida. See on minu kirg, minu sõltuvus. Mul muid sümptomeid ei ole," lausub mees, kes jätkas nõukogude ajal Patarei vanglas istudeski kaasvangide seas budismikuulutamist ning sai "luulude" eest luua budistlik traditsioon Eestis ja samas Nõukogude kodakondsusest loobumise avalduse kirjutamise peale kohalekutsutud professorilt Jüri Saarmalt diagnoosi "skisofreenia - hull budist".

Patarei vanglasse pisteti ta koos Tarmo Urbiga Karjalas piiriületamise katse eest. "Ihkasin itta," põhjendab ta tagantjärele.

"Mulle meeldib budism sellepärast, et seal ei ole tegemist niivõrd usu, kui teadmisega, ja mulle meeldib budismi psühholoogia. Olin 70ndate alguses ainuke mees, kes kõndis ringi ja teatas tähtsalt, et ta on budist, kuigi teadsin budismist siis küllalt vähe," meenutab Väärtnõu muigamisi oma noorusaegu.

Esimene budistide vennaskond

1982. aastal vanglast vabanedes ehitas Väärtnõu mõttekaaslastega Eesti esimese stuupa toonase hea sõbra Jüri Arraku suvekoju Tõstamaale. Ülemise osa, mis sümboliseerib Brahma taevaid, teinud ravitseja ja maausuline Vigala Sass.

"Meil oli toona selline jõuk nagu Eestimaa Budistlik Vennaskond, keda hüüti Taolaks ja kelle päralt oli Kadriorus maja, kus elasime ja tegelesime budismiga. Seda võiks nimetada väikseks kloostriks. Meil olid õudselt kavalad ametid, kütsime hommikul ja õhtul katlaid, päev oli tööta. Läksin isegi sellepärast, et seda asja vedada, Kadrioru elamute valitsusse katlamajade bossiks. Valasime katlamajas pühakujusid, tegime siiditrükis tankasid ja kasutasime süsteemi totaalselt ära," märgib Väärtnõu.

Põhitegevus oli Taolas siiski õppimine ja eneseharimine, vanamongoli keelt näiteks õpetas neile keelemees ja Tartu ülikooli orientalistikakabineti rajaja Pent Nurmekund. Teadmisi käidi omandamas Burjaatias Ivolga kloostriski.

Vennaskonna loomise eesmärk oli panna Eestis alus vanima Tiibeti budismi koolkonna Nijngma traditsioonile ja kaugemas plaanis rajada Eestisse Njingma klooster, kus võiks saada budistlikku haridust. Sellest lähtuvalt ostiski Väärtnõu 1986. aastal Veltsa külla talukoha ning tulevasele kloostrile tegi projekti Leonhard Lapin.

Taola tegevus paraku katkes, kui tagantjärgigi hulljulgeks sammuks nimetatud algatus 1988. aasta jaanuaris luua Eesti rahvusriigi iseseisvuse taastamiseks kommunistlikule parteile alternatiivpartei päädis nii selle eestvedaja Väärtnõu kui mitme teise ettepanekule allakirjutanud isiku Nõukogude Liidust väljasaatmisega.

Revolutsiooniline talu

"Muide, selles talus kirjutasingi tolle Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei programmi valmis, nii et see on lausa revolutsiooniline talu. KGB andis mulle jalaga tagumikku selle eest, et selliseid aktiivseid mehi ei ole Eestimaal vaja," nendib Väärtnõu.

"Kui alustada seda protsessi, kust sai ERSP alguse, siis keegi ei julge vastu vaielda mulle, kes ma olen 20 aastat vait olnud. Kõik kartsid alla kirjutada. Ma ütlesin, et teil ei ole ajusid, te ei mõista situatsiooni. Too 1987. aasta sügis, kui see oli, mõtlesin, et tuleb midagi teha. Lagle Parek ja teised hakkasid koguma allkirju, et teha stalinismiohvrite mälestusmärki. Siis ma mõtlesin, et see on nagu tsaarile kirjutada: tohib, ma teen mälestusmärgi. Ja siis ma mõtlesin, et see ei aita poliitiliselt Eesti rahvast edasi. Teeme kõigepealt riigi ja siis hakkame mälestama," pajatab Väärtnõu.

Selle mõtte ütles ta välja novembris rahvakogunemisel Vana-Pärnu surnuaial.

"Kõik hüüdsid: "Me tahame süüa ja leiba ja vorsti!" Ma kuulasin seda juttu ja siis ma astusin ette ja ütlesin: "Eesti inimesed, on vaja teha enda riik ja ise teha süüa ja selleks tuleb teha partei." Keegi kisas rahva hulgast: "Provokaator!" Siis ma ütlesin, et tule siia, räägime. Kõik jäid vaikseks, keegi ei saanud midagi öelda. Ma olin esimene, kes ütles avalikult välja, et Eesti peaks saama iseseisvaks. Ja see on fakt, selle vastu ei saa," on Väärtnõu oma mälus kindel.

ERSP loomise ettepaneku algatajate nimekiri suleti 21. jaanuaril, 14 allkirja all. Mitu MRP-AEG liigetki kirjutas sellele alla ja enamikust said ERSP asutajaliikmed pool aastat hiljem, kui Väärtnõu ja Eke-Pärt Nõmm juba eksiilis olid.

Partei algatamisest otsustati teatada rahvusvahelisele pressile nädal hiljem Moskvas ja kuigi sinna autoga sõitnud Väärtnõule, Ärvi Orulale ja Eke-Pärt Nõmmele järgnesid KGB autod ja nad otsiti läbi kahtlusalustena "soomlase paljaksröövimises" ning veeti miilitsajaoskonda, õnnestus Nõmmel Moskvas ühes kurvis õigel ajal autost väljuda koos kohvitermosesse peidetud dokumentidega.

Moskvas erakorteris toimunud pressikonverentsil olid kohal nii Chicago Tribune, Washington Post, New York Times, USA telekompanii ABC kui Vene miilits, ERSP loomise ettepanek loeti samal päeval ette Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes ning New York Times'i esilehel ilmus hiljem intervjuu Väärtnõuga ERSP ettepaneku dokumendist, mis kutsus moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus.

"Ma ei tea, sõna "dissident" oleks minu suhtes vale kasutada. Minul seostub see sellega, et inimene istub kodus vaikselt, kirjutab midagi ja siis saadab välja. Mina ütlen alati otse. "Vabadusvõitleja" on minu kohta ka vale öelda, siis ma nagu oleksin kohutavalt võidelnud," arvab Väärtnõu enda kohta.

Nõukogude Liidust väljasaatmine tähendas seda, et lõpuks ometi oli tee avatud Himaalajasse, kus Väärtnõul õnnestus mitu aastat töötada kaameramehena ning koos kohalikke keeli-murrakuid tundnud lääne teadlastega külastada kloostreid ja õpetlasi, rajades sealgi stuupasid.

Suurema osa eksiilis oldud ajast elas Väärtnõu Rootsis, töötas arvutigraafikuna ja tegi näitusi, luues kunstnikuna enda versiooni kanoonilisest kunstist ja tankadest.

2007. aastal naasis ta lõpuks Eestisse eesmärgiga vahepeal aastaid elaniketa seisnud, seetõttu rüüstatud ja elektrita jäänud talukoht Veltsas korda teha, kuid sattus taas skandaali keerisesse.

Budistlikust narkotalust

Nimelt osalesid augustis Väärtnõu poolt Taola asemele loodud MTÜsse Eesti Njingma astunud Pärnu poksiklubi Everlast liikmed parajasti Veltsas võsakoristamistalguil, kui nad politseihaaranguga Pärnus ärimehe jõhkras peksmises kahtlustatavatena kinni võeti. Tagatipuks leiti talu pööningult kanepit, mida Väärtnõu pidas enda sõnutsi esiotsa shanshee'ks ehk kadakapuruks, mida budistid põletavad suitsutusnõudes.

"Mina mõtlesin alguses, et mingisugune maffia tuleb õue sisse. Mul paluti relvad ära anda. Ütlesin, et palun, köögikapis. Nad olid minu peale hästi solvunud, sest seal olid ainult kahvlid-noad," meenutab Väärtnõu. "Ekspertiis ütles, et see oli kanep. Kuid me ei suitsetanud koos."

Eesti Ekspressis seejärel ilmunud skandaalihimulise pealkirjaga artiklis ristiti koht budistlikuks narkotaluks, mille tõelevastavuse politsei küll kohe kummutas, kuid mille taaka kannab Väärtnõu turjal tänaseni.

"Sellest hetkest hakkasid paljud minusse halvasti suhtuma," tunnistab mees. Selleni välja, et teda mõnest uksest sisse ei lastud.

Sellegipoolest löövad poksiklubi liikmed MTÜ Eesti Njingma tegemistes endiselt aktiivselt kaasa ja aitasid stuupatki ehitada. (Väärtnõu sõnutsi on tal budistliku keskuse rajamisel nõu ja jõuga abiks teisigi inimesi, nagu näiteks mittebudistist ettevõtja Riho Sild, Eve Kirsima või Jüri Saard, samuti omaalgatuslikult annetanud ettevõtteid.)

"Kuna nad ise ilmusid minu juurde Rootsi, tundsid huvi budismi vastu ja neile imponeeris, et selline mees nagu mina algatas partei, olen nendega suhelnud," ütleb Väärtnõu. Mis puutub süütusse ja süüsse, siis mehe sõnade kohaselt ei suhtle ta nendega poksi, vaid budismi pinnalt.

"Ma ei saa öelda, et nad ei ole budistid. Kui inimene ütleb, et ta on budist, siis ta on budist. Muidugi ma ütlen: olge rahulikud, ärge tehke midagi sellist. Nad ütlevad, et me pole teinudki. Ma ei saa öelda, et vastupidi, lähtudes lehtedest või politsei arvates olete teinud, see on mõttetu, eks ole. Meie peres, kus mina kasvasin, öeldi, et kui mõni friik ajab sind taga, võid sa alati koju tulla, sest kodu kaitseb sind. Ma olen kasutanud nende inimeste suhtes täpselt samasugust arvamust," põhjendab Väärtnõu oma arusaamist juhtunust.

Oma elu kohta lausub ta: "Ma elan siin nagu munk. Mul on puhas tsölibaat, ainukene nõrkus, mis on: ma teen suitsu. Ma ei joo, narkootikume ei tarvita, isegi naistest olen loobunud, mis samal ajal on kõige raskem, sest silm ju näeb. Ent mulle meeldib, kui inimene on võimeline pühenduma."

Budism ja Põhjala

Kolm viimast aastat on Väärtnõu Veltsa tegemiste kõrval loonud internetipõhist tasuta budismi entsüklopeediatki, koondamaks sellealast infot, mõistete seletusi ning isikuid ja ajalugu käsitlevaid artikleid ühte portaali.

Eestisse naastes asus Rootsi kodakondsusega Väärtnõu MTÜga Eesti Njingma ühtlasi korraldama igal aastal oktoobris-novembris Tallinna ülikoolis rahvusvahelist konverentsi "Budism ja Põhjala", kus eestlastest on üles astunud näiteks Tiit Pruuli, Leonhard Lapin, Priit Kelder ja Anti Kidron, samuti teadlased ja mungad muudest riikidest.

"Konverentsi idee on mul paika pandud juba aastal 1985. Mõte on kajastada, kuidas budism Läänemere regioonis areneb. Siin on koos teadus, mis tegeleb uurimismaterjalidega, ja need, kes budismi praktiseerivad," selgitab Väärtnõu.

Anu Jürisson
reporter
3. juuli 2009

Source

parnu.postimees.ee

[edit]

The Veltsa Village Will Have a Piece of Tibet

The Buddhist centre being built by Vello Väärtnõu, where the first structures have gone up, is far from finished yet. Photo: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Far from the major highways, in the village of Veltsa near Koonga, Vello Väärtnõu, a man with a colourful and in some ways even scandalous life story, is building a piece of Tibet. By creating a Buddhist centre he wishes to introduce Estonian people to the culture of the East.

Anu Jürisson
Pärnu Postimees, 2009
July 3, 2009

The editor’s blue Nissan jumps around on the stone field roads like a horse carriage on wooden wheels even though the driver slows down considerably. Nothing indicates that here in the middle of the fields and forests a man is constructing a Buddhist center. Finally we see something shining-white showing from behind the trees. In the middle of the yard the visitors are welcomed by snow-white 10-meter construction with steps and a round top that catches the eye – the oldest Buddhist form of architecture – the stupa. Small colorful prayer flags flatter in the wind. Also in the middle of the yard there’s a half-way done red construction with round pillars. In front of the stupa there’s a fire temple with an oil lamp and Buddha statues, and a smoke can that emanates a sweet oily juniper smell.

Vello Vääartnõu, the master of the premises, with a shaved head like a monk, wearing a checkered flanel shirt and having on sandals soaked with cool light rain since early morning, says that next to the “Stupa for the Protection, Good and Happiness of All Beings “ two more lower and wider stupas are to be built and several temples.Above the red pillars there will stand a grand prayerwheels with Tibetan texts and on top of that a temple for the wrathful deities. „The big temple is big and we don’t have money for that. I’ll do the smaller things first“, Väärtnõu says, and adds that lack of land obstructs the construcion of the big temple, the next lot belongs to the state. The reinforced concrete stupas are hollow and filled with Tibetan texts printed on wax paper, thangkas – the Buddhist icon paintings made by Väärtnõu himself, texts written in Tibetan, holy statues and other religious objects.

He may look like an Estonian, but is really more like an Asian in the way of thinking and lifestyle, he says about himself. „I have always buried all my money in Buddhism. I believe that people should get part of this grand cultural heritage offered to us by Orient. This is my passion, my addiction. These are the only symptoms I have“, say the man even after continuing spreading Buddhism among fellow inmates at Patarei prison and promising to widen the scope of the Buddhist tradition in Estonia, signing a document to disclaim his Soviet citizenship, got a diagnose of „schizophrenia – crazy Buddhist“ from professor Jüri Aarma. He was jailed together with Tarmo Urb for border violation at Karjala. „I yearned to go East“, he explains now. „I like Buddhism because it’s not so much about religion but knowledge and I like the Buddhist psychology. In the beginning of the 70s I was the only man walking around and stating proudly that he is a Buddhist, although I knew very little of Buddhist at the time“, Väärtnõu reflects on his youth.

The First Buddhist Brotherhood

Upon getting out of jail in 1982 Väärtnõu and his companions built Estonia’s first stupa to his friend Jüri Arrak’s summer house in Tõstamaa. The upper part, which symbolizes the heavens of Brahma, was made by healer and traditional religion follower Sass of Vigala.

“At the time we had a gang called Estonian Buddhist Brotherhood also known as Taola. We had a house at Kadrioru, where we lived and practiced Buddhism. You could say it was a small monastery. We had sneaky professions, we heated boilers in the mornings and evenings, the days were empty. To be able to do this I even became the boss of the boiler houses in the Kadrioru Board of Housing. We casted holy statues at the boiler houses, made silk print thangkas and used the system totally“, tells Väärtnõu.

The main activities at Taola were still learning and self-educating. Old Mongolian, for example, was taught by the linguist and founder of Tartu University Orient studies Pent Nurmekund. Study trips were made to Buryatia’s Ivolga monastery. The goal of founding the Brotherhood was to establish the traditions of Tibet’s oldest school of teaching – Nyingma, and in the long-run to found a Nyingma monastery, where Buddhist education could be obtained. This is why in 1986 Väärtnõu bought an estate to Veltsa village, Leonhard Lapin made the drawings for the future monastery. The activities of Taola seized, but the step, later declared insane, to form an alternative party to the communist party in 1988 to free Estonia ended in Väärtnõu’s and others’, who signed the document, exile from the Soviet Union.

The Revolutionary Estate

“By the way, it was at this estate, where I wrote the program for the Estonian National Independence Party, so you can call it a revolutionary estate. The KGB kicked me in the butt because they didn’t need this kind of active men in Estonia”, says Väärtnõu. “To start the process, where ENIP got started, no one dares to argue with me, when I’ve been silent for 20 years. Everyone was afraid to sign. I told them that they had no brains, they don’t understand the situation. That fall of 1987 I realized that something must be done. Lagle Parek and other started collecting signatures to open a memorial for the victims of Stalinism. Then I thought it’s like writing a letter to the czar: may I open a memorial. And then I thought that this doesn’t help the Estonian people move on politically. First, let’s make a state and then start making memorials” tells Väärtnõu.

He stated this thought at a November gathering at Vana-Pärnu cemetery. “Everyone shouted: “We want food and bread and sausage!” I listened to this and stepped out and said: “People of Estonia, it is necessary to have our own state and make our own food and for that we need to form a party”. Someone from the crowd shouted: “Provocator!” Then I said that come here, let’s talk. Everyone stayed quiet, no one could say anything. I was the first one to say that Estonia should be independent. That’s a fact, no doubt about that”, Väärtnõu is sure of his memory. The list of signatures for the proposal of ENIP was closed Januar 21 with 14 signatures. Several members of the MRP-AEG also signed and most of them became founders of ENIP half a year later when Väärtnõu and Eke-Pärt Nõmm were already exiled. It was decided to have an information session for the international media about the formation of the party a week later in Moscow and even when Väärtnõu, Ärvi Ojula and Eke-Pärt Nõmm, who came by car, were followed by the KGB and were searched as suspects of “robbing a Finn” and taken to the militia station, Nõmm successfully exited the car at a curb in Moscow with document hidden in the coffee thermos. The press conference in a private apartment in Moscow saw journalists from the Chicago Tribune, the Washington Post, the New York Times, a US television companyABC and Russian militia. The proposal of forming ENIP was read on the same day on American

Voice and Free Europe Estonian radio and an interview with Väärtnõu about the document that invited to form the first politically independent party in the Soviet Union was later published on the front page of the New York Times. “I don’t know, the word “dissident” would be wrong to say about me. I consider it about a person, who sits quietly at home, writes something and then sends out. I always say it out loud. “Freedom Fighter” is also not correct, as if I had had a terrible fight”, says Väärtnõu about himself.

Being exiled from the Soviet Union meant that his roads to the Himalayas finally opened, he managed to work there as a cameraman for many years working with Western linguists who knew the local languages and dialects. They visited monasteries and teachers and built stupas there also. Most of his exile-time was spent in Sweden, where he worked as a graphic designer and held exhibitions creating his own version of canonic art and thankas. He finally returned to Estonia in 2007 with the aim to restore his estate at Veltsa, which had been empty and therefore vandalized and left without electricity, but again he ended up in a scandal.

“Buddhism and Nordland”

The last three years besides the activities at Veltsa Väärtnõu has been created an internet-based free encyclopaedia of Buddhism to hold articles of the information, explanations, persons and history of Buddhism. Having returned to Estonia, the Swedish citizen Väärtnõu started to organize the annual conference “Buddhism and Nordland” held in October-November at Tallinn University together with the not-for-profit organization Eesti Njingma. These Estonians have spoken at the conference: Tiit Pruuli, Leonhard Lapin, Priit Kelder and Anti Kidron, as well as scholars and monks from other countries. “The idea for the conference I have already had since 1985. The aim is to cover how Buddhism is developing in the Baltic Sea region. We bring science with research materials and those, who practice Buddhism, together”, explains Väärtnõu.

Source

parnu.postimees.ee